Vähifoorum Vähifoorum
Kõrbe teeb ilusaks see, et kusagil varjab ta kaevu (A.De Saint-Exupéry "Väike prints")
 
 KKKKKK   OtsiOtsi   Liikmete nimekiriLiikmete nimekiri   KasutajagrupidKasutajagrupid   RegistreeriRegistreeri 
 ProfiilProfiil   Privaatsõnumite lugemiseks logi sissePrivaatsõnumite lugemiseks logi sisse   Logi sisseLogi sisse 

Mure endiselt olemas...
Mine lehele Eelmine  1, 2, 3
 
Uus teema   Vasta teemale    Vähifoorum -> Muremõtted mata siia
Vaata eelmist teemat :: Vaata järgmist teemat  
Autor Teade
siku



Liitunud: 29 Juul 2008
Postitusi: 4

PostitusPostitatud: Teis Märts 24, 2009 8:40 pm    Teema: Vasta viitega

Tahaks öelda, et ole tugev...aga sellises olukorras ei saa lihtsalt tugev olla Crying or Very sad See valu ei kao kunagi...
Hoidke ülejäänud perega ühte ja leinake üheskoos, see on ainus, mis võib valu natukenegi leevendada.

Minu sügav kaastunne Crying or Very sad
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Irka



Liitunud: 29 Mai 2007
Postitusi: 26
Asukoht: Tartu

PostitusPostitatud: Teis Märts 24, 2009 11:54 pm    Teema: Vasta viitega

Kaastunde avaldus ka minu poolt,ole tugev,olen kaotanud ka oma vanemad samasse haigusesse,ega kerge ei ole,aga tal ju kergem ja ole tugev!
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum Saada e-mail MSN Messenger
mon



Liitunud: 25 Nov 2007
Postitusi: 220

PostitusPostitatud: Kolm Märts 25, 2009 10:55 pm    Teema: Vasta viitega

Loen siin ja mõtlen,... ei oska kuidagi end väljendada...
Kaastunne ka minu poolt.

Mõnikord on lausa tunne, et elu on nagu loterii, et kellele antud elada kergelt ilma haigusteta ja kes peab pidevalt kannatama...
Ise pole mul varemalt üldse vähiga kokkupuuteid olnud, s.t. et pole ei sugulasi ega tuttavaid sellesse haigusesse jäänud. Olen oma tutvusringkonnas esimene...

Jutt mul siin segane tuli, aga lihtsalt panin kirja, mis mõtteid tekitas siin see kurb sõnum, et kaotatud on kõige kallim - ema.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
liilia



Liitunud: 30 Juul 2008
Postitusi: 63
Asukoht: Mulgimaa

PostitusPostitatud: Nelj Märts 26, 2009 12:26 pm    Teema: Vasta viitega

Kulla Eve!
Ema ei kao Su elust kusagile! Ta oli, on ja jääb alatiseks Sinu jaoks elavaks, sest edasi elab ta Sinu südames. Tean kaotusvalu kibedust ning tean, et pole sõnu, mis lohutaks aga vahest toob kergendust see, kui Sa temaga ka tulevikus rääkimas käid. Olen sellele kurjale haigusele kaotanud oma mõlevad vanaemad, nüüd vaatan abitult, kuidas minu ema aina väiksemaks ja nõrgemaks muutub, ise loodan, et olen lahingust võitjana väljunud.
Kallid ja vaata päikese poole!
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum Saada e-mail
Eve



Liitunud: 23 Mai 2007
Postitusi: 112
Asukoht: Harjumaa/Tallinn

PostitusPostitatud: Nelj Märts 26, 2009 3:38 pm    Teema: Vasta viitega

Kohe alguses soovin ma Teie kõigi ees vabandada (ma tean, et ehk ei olegi selleks põhjust, kuid ma tahan seda siiski teha), et ma pole varem suutnud Teie kaastunde avaldustele vastata... Ma võiksin ju valetada, et mul on olnud kohutavalt kiire ja ma pole siia jõudnud... Eks on olnud ka kiireid momente seoses matuste korraldamise ja muu sellega seonduvaga, kuid ma olen siin foorumis käinud, olen lugenud iga Teie rida ja seda korduvalt... Ikka ja jälle.... Lihtsalt vastata pole suutnud, hetkelgi tahaksin suurte tähtedega kirjutada „MILLEST TE KÕIK RÄÄGITE...“ ema on ju kõigest Soomes, ta helistab mulle varsti, palub, et ma broneeriksin talle laevapileti, sest ta tahab tulla koju.... koju... Reaalsus on aga see, et ta ei tule enam... Ta ei astu enam iial üle koduläve... Ei ütle iial enam oma särava häälege „Tere, ma jõudsin“ ei vea enda järel ratastega kohvrit... Ja ma ei saa iial teda enam koju tuleku puhul kallistusega tervitada...
Ma ei suuda selle kõigega oma hinges leppida.... Ikka ja jälle keerlevad mu peas kõik need päevad alates tollest reedest, mil läksin maale ja enne seda jätsin siia esimese postituse... Sellest momendist, mil teda koju jõudes nägin vaevatuna voodil lebamas ning mil ma tundsin, et mu südamesse löödi kui noaga... Sama tunne oli mul esimest korda 3 aastat tagasi, kui ema isa tulid Hiiult ning ema teatas, et tal on rinnavähk... Juba siis tegelikult teadsime me kõik, millega see võib lõppeda, kuid trotsides valu ja meeleheidet, hakkasin ma leidma lahendusi, kuidas ema aidata... Mäletan, kuidas netis tuulates leidsin selle foorumi, kuhu esimest korda kirjutasin mõtlesin sisimas, et kui ükski inimene vastab ja annab nõu, olen ma õnnelik.... kuid vastuseid tuli palju... See aitas ja innustas mind edasi liikuma, üha enam suurenes minu soov ema kuidagigi aidata, sest ta oli langenud masendusse... Isiklikult käisin nii Vähiliidus, kui ka Hiiu teabetoas inimestega rääkimas, erinevaid bro¹üüre hankimas, et teha endale kõige pealt selgeks, mida see haigus endast kujutab ja siis olla emale toeks. Kuidas ma istusin ema voodi juures esimestel kordadel, kui ta peale rinna eemaldamis operatsiooni sai keemiat, kuidas ma rääkisin talle anektoote ja mida iganes, et ta vaid ei mõtleks ainuüksi sellele, mis läbi tilguti tema organismi voolab... Mäletan mõnede Teie abiga korraldatud pikniku Jägala joal, kuhu ema algselt puikles kaasa tulema – see oli imeilus päev, kus mul oli au Teid esimest korda silmast silma kohata ja kus oli kohal ka vapustav Tann! MA oleksin nõus kõike seda uuesti tegema ja rohkematki veel, kui see teeks vaid olematuks viimaseid 1,5 nädalat...Jah ma tean, temal on nüüd kergem, kuid... see valu hinges hakkab muutuma väljakannatamatuks...
16 märtsil, mil me isaga ema Hiiule viisime... See oli päev, millest alates iga päev osake minust rebenes... 16 märtsil, mil helistasin,et küsida, kuidas emal on..ja kui mulle öeldi, et sellest ta enam välja ei tule... sel momendil oleksin ma ise tahtnud kaduda... Peas keerlesid vaid küsimused „Miks?“ ja „Kuidas ma seda teistele ütlen?“ Kuidas öelda isale, vendadele ja vanaemale.... kuid teatada tuli.. ausalt öeldes said kõik juba mu pilgust ja pisaratest aru, mis toimub...
Järgmisel päeval kui ema vaatama läksime, ajas isa oma habeme ära, sest emale ei meeldinud ta nn torkiv tüügas, pani selga halli pusa, mille kiirelt vahetas kuna ma talle ütlesin, et tal on rinnatsil väike plekk ning meie ema märkab seda kohe.... Igakord linna sõites vaatasin enamuse ajast auto küljeaknast välja juhuks kui silmist peaks ka peale suurt tagasihoidmist langema mõni pisar, et isa seda ei näeks... Tahtsin tema jaoks olla võimalikult vapper, sest nägin, kuidas teda kogu tekkinud olukord piinas ja muserdas... kuidas ta autosõidu ajal alati lugematutel kordadel sügavalt lihtsalt ohkas ning ka pühkis silmi... Hiiule jõudes istusime alati vähemalt 30 sekundit lihtsalt autos ja kogusime ennast, et ema ees olla võimalikult vaprad... Haigla koridorid tundusid kilomeetrite pikkustena ja meeletult kitsastena... Tihti tabasin end momentidelt, kus tundus, et hapnikku jääb väheks ja oleksin tahtnud joostes tagasi õue minna... Aga ma ei teinud seda, sest teadsin, et isa vajab mind ja ka ema. Eranditult igakord kui astusin ema palati uksest sisse tundsin, kuidas momendiks mu süda justkui seiskus... mitmel korral tahtsin ahastatuna langeda ta voodi ette ja nutta... nutta nagu väike laps, kes on haiget saanud ning keda ema lohutab sõnadega, et „Ei ole hullu, kõik saab korda“. Selle asemel surusin alla kõik omaemotsioonid, manasin näole naeratuse, ütlesin „Tere kaunitar, kullake, musi“ kuidas kunagi.... Kui ta nutma puhkes, pühkisin alati vaikides ta pisarad, kallistasin teda ja tegin põsele musi, lausuds, et ta on mulle kallis ja et ma armastan teda... Kord ma laskusin ta ette põlvili ja küsisin, et kas ta soovib millestki rääkida? Mille peale ta vastas samuti küsimusega „Millest siin enam on rääkida?“ ja ma ei osanud talle midagi vastata... pühkisin vaid ta psarad ning hoidsin teda pikalt... Kunagi ei olnud me tema juures kauem, kui 1 – 1,5 tundi, sest tema soovis nii, ta väsis ära ja lausus alati, et minge, minust ei ole teile seltsislist... Viimastel päevadel olime me tema juures maksimaalselt 20 minutit, et mitte teda ärritada... sest kuigi ta meid ära reaalselt ei tundnud tajus ta ilmselt kohalolu ja see sundis teda liigutama, mis aga silmnähtavalt ei olnud tema jaoks kerge... Nii sai juba vaikides mõttes talle lausutud, et armastan teda ja ka mõttes kallistatud... Viimasel päeval, kui teda vaatamas käisin tundsin ma hirmu... Koju jõudes hakkasin üha enam ja enam mõtlema, et ma ei jaksa teda enam vaatama minna... samas ei julgenud ma sellest hirmust aga isale rääkida, sest teadsin – tema vajab mind ja ka temal ei ole kerge sinna üksi minna... Ja öösel ta lahkus.... Kõik need päevad kuni praeguseni välja ja ilmselt veel pikalt oleks mu sees justkui lõputu keeristorm, mis oma haripunktis lööb minus välja kõik emotsioonid – viha, kurbus, raev, ahastus, teadmatus, suutmatus ja seal samases vaibub kõik hetkeks jättes maha tühjuse ja tuimuse... Praeguseks momendiks oleme me isaga suutnud korraldada viimse detailini homsete matustega seonduvad... Ka lugejale koostasin ja saatsin ära teksti... Kummaline... Pidin koostama pisikese jutu emast ja... esimest korda elus tundus mulle, et ma ei oska mitte midagi kirja panna... 3 tundi koostasin pisikest tekstikest...
Ma ei tea, mis saab edasi või kuidas... Tean vaid seda, et laulusõnad „Las jääda nii kuis oli, las jääda nii kuis on...“ ei vasta tõele... Mitte miski ei ole enam endine....

Vabandan kõigi ees... Ma ei tea, miks seda kõike siia kirjutasin, kuid... ehk oli seda vaja... Hoidke ennast palun kõik! Nautige vähemalt Teiegi saabuvat kevadet, armastage oma lähedasi ja kui vähegi võimalik, siis... Kuigi me keegi ei taha nii mõelda.... siis katsuge veidigi oma lähedastega rääkida sellest, mis saab siis kui teid juhuslikult enam ei ole... See on ainus asi, mida ma oleksin tahtnud, et minu ema mulle oleks öelnud....................... Ehk oleks see andnud mulle jõudu leppida olukorraga!

Lugupidamisega, Eve
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Hanny



Liitunud: 23 Mai 2007
Postitusi: 294
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitatud: Esm Märts 30, 2009 1:08 pm    Teema: Vasta viitega

Kallis Eve, juhtusin alles täna seda foorumit lugema...ja mida rohkem ma lugesin, seda enam hakkasin selle lõppu kartma. Elu on karm, aga mitte õiglane. Sügav kaastunne kogu teie perele. Tahaks ju öelda, et ole tugev, aga alati ei peagi tugev olema, kui pisarad tahavad tulla, siis anna neile see voli, võta omale aeg leinamiseks. Raske on edasi minna, aga kõige kiuste kõik läheb ikkagi edasi..küll pisut teisiti kui varem. Tugevad kallid sulle.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Eve



Liitunud: 23 Mai 2007
Postitusi: 112
Asukoht: Harjumaa/Tallinn

PostitusPostitatud: Esm Märts 30, 2009 4:51 pm    Teema: Vasta viitega

Tänan Hanny! Ma väga vabandan, kuid sõnad "Ole tugev!" on momendil küll mõttetud... Peale reedet, mil sai ema oma viimasele teekonnale saadetud... peale seda ei taha ma enam midagi... Kui siis vaid pisutki sügavat und, sest ei mäletagi enam millal viimati korralikult magasin... und, mis ärataks ja teeks kõik olnu olematuks... Paraku ei ole see aga võimalik... ma tean seda... kuid ei taha endale tunnistada... nagu tean ka seda, et mõned asjad siin ilmas on paratamatud, sealjuures ka ema lahkumine... Sellegi poolest keerleb peas kõik... alates sellest, et miks kõik nii läks? Kas oleks ehk saanud midagi teisiti teha, mis ei oleks toonud sellist lõpplahendust? Mis moodi minna edasi.... ? Ja kas ma üldse... Ühesõnaga kõik käib peas ringi! Lakkamatu tivoli, mis ei peatu hetkekski... Ka mitte selleks, et valu enda seest korralikult välja nutta...

Vabandan, et see postitus tuli täis negatiivsust, kuid kuidas ma ka ei üritaks, paremaks ma momendil suuteline ei ole...!
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
emili



Liitunud: 8 Jan 2009
Postitusi: 121
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitatud: Esm Märts 30, 2009 8:29 pm    Teema: Vasta viitega

Kõikvõimsa Isa nimel,
kõiki armastava Poja nimel,
kõiki läbiva Vaimu nimel
käsin ma hirmutundel sinust lahkuda.
Ma murran sinus andestamata pattude võimu,
ma vabastan sind inimsuhte sõltuvusest,
et võiksid olla vaba nagu tuul,
pehme nagu lambavill
ja sirge nagu nool,
ja et jõuaksid oma teekonnal otse
Jumala südamesse

Selle keldi palvega soovin head teed sinu emale ja siiras kaastunne sulle ja su perele.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum MSN Messenger
Kersti



Liitunud: 23 Mai 2007
Postitusi: 879
Asukoht: Saue

PostitusPostitatud: Esm Märts 30, 2009 10:24 pm    Teema: Vasta viitega

Eve kirjutas:
Nautige vähemalt Teiegi saabuvat kevadet, armastage oma lähedasi ja kui vähegi võimalik, siis... Kuigi me keegi ei taha nii mõelda.... siis katsuge veidigi oma lähedastega rääkida sellest, mis saab siis kui teid juhuslikult enam ei ole... See on ainus asi, mida ma oleksin tahtnud, et minu ema mulle oleks öelnud....................... Ehk oleks see andnud mulle jõudu leppida olukorraga!

See on väga õige nõuanne Sul, kallis Eve! Kuigi millegipärast on tõesti vägagi raske seda õigel ajal täita. Ise olen emana need mõtted küll isekeskis mitmeid kordi läbi mõelnud, kuid et ka teistele nendest mõtetest rääkida ... ei ole lihtne seda teha. Kuid ikkagi, mida ma emana tunnen, kui siit lahkuda tuleb. Kõige olulisem on, et ma ei tahaks mitte mingil juhul näha oma lähedasi väga pikalt ja raskelt minu lahkumise üle kurvastamas. Selle peale on kõige raskem mõelda, et nad hinges nii lõpmatult valu peavad tundma. Tahaksin, et nad rebiksid võimalikult ruttu ennast sellest suurest valust lahti, peidaksid selle sügavale hingesoppi ja läheksid oma eluga rõõmsalt ja optimistlikult edasi. Elus on ju nii palju huvitavat ja ilusat veel ees ootamas, ei saa kaotusevalul lasta kõike seda varjutada. Muidugi võib olla ka neid kurbi hetki, kus tahaksin nendega rääkida, neid lohutada - tehke ka teie seda, rääkige minuga, mu kallikesed... ma kuulen teid ja olen kuskil ikkagi teie jaoks olemas. Me ju tunneme teineteist, oleme pikki aastaid koos olnud ja tegelikult me teame, mida me teineteisele soovitanud oleksime... Meenutame aega, mil koos olime ... Kindlasti on meeles väga palju toredaid ja häid hetki ja miks mitte mõnikord meenutada ka seda, mis ei olnud nii meeldivad, kuid mille läbi me tugevamaks kasvasime, mille läbi me õppisime ja probleemidele lahendusi leidsime. Üks väga tähtis asi on veel see, et ma tahaksin hinges tunda seda kindlust, et mu lapsed ka ilma minuta siin keerulises maailmas oleksid võimelised hakkama saama. Et nad oskaksid enda eest seista, et nad oskaksid ära tunda, mis on hea ja mis on halb. Et nende elus oleksid omad eesmärgid ja et nad mitte kunagi ei annaks raskustele alla. Elus on raskeid hetki, mõnikord isegi lootusetult raskeid hetki, kuid alla ei tohi anda. Alati on tegelikult olemas raskustele mingid lahendused... alati järgneb langusele tõus. Tahaksin, et nad oskasid rõõmu tunda ka igast väiksemast pisiasjast ja et nad ei peaks muretsema tühiste asjade pärast.
Kallis Eve! Ma usun, et Sinu emal olid tegelikult täpselt samasugused mõtted ning vähemalt üks asi, milles kindlasti Sinu ema süda rahulik võis olla on see, et ta teadis, et Sina saad edaspidi kindlasti hakkama. Mina isiklikult ei tunne ühtegi nii küpset ja suure hingega noort inimest, kui oled seda Sina, Eve. Ütlen otse, et kui minul oleks Sinu sugune tütar, siis mina lahkuksin rahuliku südamega.
Kallis Eve! Võta aega endale leinamiseks ja leppimiseks. Mõtle, kui palju kogemusi Sa koos emaga oled elult saanud. Mõtle kui palju häid hetki Sul emaga koos on olnud, kui kauni kodu ta teile kõigile ja te kõik koos endile loonud olete. Sul võib elus tulla ka oma väike kodu, kuid see vanemate kodukant jääb Sulle alati armsaima paigana hinge. Nüüd oled Sina ja Su vennad, kes ema elu jätkama jäävad. See on ju võimas, et elu ikka ja jälle sellisel kujul jätkuda saab. Tunneta ema toetust igas oma sammus - alguses on Sul seda palju vaja, kuid edaspidi imestad varti isegi, kuidas ilma temata vapralt edasi minna suudad.
Ning ärge unustage oma kallist isa, kellele Teie toeks saate olla ja kes Teile vanemlikku tuge nüüd kahekordselt jagada saab.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum MSN Messenger
Marimii



Liitunud: 25 Mai 2007
Postitusi: 37
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitatud: Teis Märts 31, 2009 7:46 am    Teema: Vasta viitega

Kallis Eve!
Ühinen Emili kirjutatud keldi palve soovidega Sulle. Et Sa võiksid leida rahu iseendas ja rahu Jumalas ja teha rahu möödunuga ning minna edasi oma eluga. Ei peagi tugev olema, kullake. Nuta, leina, lase välja kõik valu, see puhastab ja kirgastab.
Soovitan soojalt Sulle ja kõigile teistele foorumlastele lugemiseks Taimi Vanaselja raamatut "Võida hirm: vähitohtri mälestusi oma elust ja tööst". Minu jaoks võrratu lugemiselamus!
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Katrin



Liitunud: 23 Mai 2007
Postitusi: 4

PostitusPostitatud: Kolm Apr 01, 2009 1:26 pm    Teema: remember.ee Vasta viitega

Eve,
kas oled teadlik sellisest veebilehest nagu www.remember.ee? Äkki ongi Kaevu foorumis sellest juttu olnud - siis vabandan oma ignorantsust: jõuan viimasel ajal siia häbematult harva. Kuid, Eve, lugedes Sinu lugu ja, olles natu-natuke Sinuga tuttav, tundub mulle, et see lehekülg võiks olla Sinu ja Sinu pereliikmete jaoks hea koht külastamiseks ja ehk ka....
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
li-li
Site Admin


Liitunud: 23 Mai 2007
Postitusi: 913
Asukoht: Läänemaa

PostitusPostitatud: Laup Apr 11, 2009 7:55 pm    Teema: Re: remember.ee Vasta viitega

Katrin kirjutas:
Eve,
kas oled teadlik sellisest veebilehest nagu www.remember.ee? ........................ olles natu-natuke Sinuga tuttav, tundub mulle, et see lehekülg võiks olla Sinu ja Sinu pereliikmete jaoks hea koht külastamiseks ja ehk ka....

.../me süütax ka küünla Sinu ema kontol, Eve. Ei olnud võimalik ärasaatmisel olla, kuigi olexin seda soovinud Sad
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Eve



Liitunud: 23 Mai 2007
Postitusi: 112
Asukoht: Harjumaa/Tallinn

PostitusPostitatud: Püh Apr 12, 2009 7:03 pm    Teema: Vasta viitega

Olen sellel saidil käinud lugematul arvul kordadel,olen üritanud ka lehte koostada,kuid... Lihtsalt ei suuda... Ei leia s6nu,mis lauseteks moodustada, ei leia lauseid,mis ühtseks tekstiks moodustada, ei leia ühtset teksti, mida oleksin v6imeline kirja panema...
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Reasta teated:   
Uus teema   Vasta teemale    Vähifoorum -> Muremõtted mata siia Kõik ajad on GMT + 2 Tundi
Mine lehele Eelmine  1, 2, 3
Lehekülg 3, lehekülgi kokku 3

 
Hüppa:  
Sa ei saa teha siia alafoorumisse uusi teemasid
Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
Sa ei saa muuta oma postitusi
Sa ei saa kustutada oma postitusi
Sa ei saa hääletada küsitlustes


SwiftBlue Theme created by BitByBit
Powered by phpBB © 2001, 2002 phpBB Group
Tõlkinud: