Vähifoorum Vähifoorum
Kõrbe teeb ilusaks see, et kusagil varjab ta kaevu (A.De Saint-Exupéry "Väike prints")
 
 KKKKKK   OtsiOtsi   Liikmete nimekiriLiikmete nimekiri   KasutajagrupidKasutajagrupid   RegistreeriRegistreeri 
 ProfiilProfiil   Privaatsõnumite lugemiseks logi sissePrivaatsõnumite lugemiseks logi sisse   Logi sisseLogi sisse 

Nodulaarne melanoom

 
Uus teema   Vasta teemale    Vähifoorum -> Nahavähid
Vaata eelmist teemat :: Vaata järgmist teemat  
Autor Teade
Scarlett



Liitunud: 7 Sept 2013
Postitusi: 6
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitatud: Laup Sept 07, 2013 7:45 pm    Teema: Nodulaarne melanoom Vasta viitega

Tere kõigile,

jälgin seda foorumit juba juulikuust saati, kuid seni pole olnud põhjust end kasutajaks registreerida. Kahjuks nüüd on...

Minu nutune lugu on just selline - olen naine, 40 aastat vana, tumeda pea ja tumedamapoolse nahatüübiga, seega keegi, kes koheselt melanoomi riskigruppi kuuluma ei peaks. Päikest armastan, kuid kuritarvitanud pole, st rannas käin aastas vaid mõne üksiku korra ja soojemaid paiku pole külastanud. Küll aga käisin aeg-ajalt solaariumis. Sinna ma aga enam kunagi ei lähe, ükskõik, kui palju neid elupäevi siis mulle antud on. Tagantjärele tarkus on muidugi tarkus omaette...

Kirjutada mulle meeldib, see on muutunud kirglikuks hobiks. Peamiselt seab sulg küll luulet, kuid võtan meeleldi ka proosatekste ette. Kui vaid saaksin siiagi hoopis teistel asjaoludel kirjutada...

Mis siis ikka, esimene ehmatus ja ¹okk on möödas ning valmistun vaimselt ja füüsiliselt lõikuseks, mis peaks toimuma 24-ndal septembril.
Kõik sai alguse roosast ca 3 mm, nahast pisut kõrgemast laigust või punnist, mille leidsin reienahalt selle aasta juuni alguses. Mingeid muutusi selles ma ei täheldanud, kuid kuna olen tähelepanelik tegelane ja hoolin oma tervisest väga, panin siiski aja Niine kliinikusse, kuhu 3-ndal juulil ka kohale läksin (ooteajaks olid veel isegi lühikesed paar nädalat). Doktor Loite vaatas mu sõlme üle ja ütles, et selles pole mingeid pahaloomulisuse märke ning ma polevat ka vanuse tõttu riskigrupis. Küll aga soovitas 3 kuu jooksul eemaldada alakõhult ühe tumeda sünnimärgi, millel tema arvates lasus düsplaasia kahtlus. Roosat sõlme aga palus lihtsalt jälgida, nii igaks juhuks...

Siinkirjutaja oli korralik koolilaps ja kuulas sõna - registreerus tumeda sünnimärgi lõikusele septembri lõpuks ja läks koju ootama ning otsis ühtlasi netist infot sellise ambulatoorse operatsiooni kohta. Roosa sõlme pärast ei muretsenud. Küll aga ei andnud sünnimärk hingele rahu ning helistasin uuesti kliinikusse, et määrata lõikuse ajaks 12-nda augusti. Kirurgiks valisin Dr. Niine, sest olin teadlik tema suurtest kogemustest nahakasvajate vallas. Dr. Niin vaatas mu laigud enne lõikust siiski üle ja mainis, et roosa sõlm on tema arvates primaarne, sest esineb ka haruldasi nahakasvajaid. Milliseid, ta ei lisanud. Operatsioon möödus valutult ja läksin koju tulemusi ootama. Alguses olin rahulik, kuid kahe nädala möödudes sattusin siin lugema Margekese postitust ja nägin pilte nodulaarsest melanoomist. Fotosid ja materjale uurides diagnoosisin selle endal raskusteta ka ise (tõenäoliselt tegi seda ka Dr. Niin, kuid vaikis enneaegselt, et mind mitte hirmutada). Margeke oli oodanud oma vastust 5 nädalat ning kui minagi 3 nädala möödudes ikka veel biopsia tulemusi ei teadnud, hakkas musta värvi stsenaarium vaibana vaikselt silme ees lahti rulluma...

Nädalal nr. 4 sain lõpuks keset tööpäeva Dr. Niinelt kõne - tegemist on melanoomiga, staadiumiks 1 b. Kõik tööasjad jäid laokile ning põrutasin õue, jalutades ca pool tundi kesklinnast koju ning mõeldes esmajoones surmast. Hirm oli ja on meeletu, seda ei suuda sõnadesse panna isegi minusugune poole kohaga kirjaneitsi...

Siinkohal suur kummardus Dr. Niinele, kes üritas mulle selgeks teha, et saime sõralisel sabast ja prognoos on üldjoontes hea. Üritas kõvasti ja kurjustas mu kirstujutu peale. Ühtlasi suutis ta mulle eikusagilt juba järgmiseks hommikuks Dr. Johansoni vastuvõtu välja võluda ning saatis mind nö teele sõnadega, et saan olema heades kätes...

Need käed tunduvad tõesti imelised - ma pole vist kogu oma eluea jooksul kohanud sõbralikumat ning hoolivamat tohtrit, kui Dr. Urmo Johanson. Tal jätkus kannatust ning aega kuulata mu hala ning vastata igale rumalana näivale küsimusele. Lisaks tegi ta oma tihedasse graafikusse aega, et mind ruttu opereerida, sest pidas paremaks mu närve säästa. Unerohu kirjutas ka ja soovitas eisalgu melanoomi kohta iseseisvalt mitte infot otsida, sest iga juhtum olevat erinev ning halba infot leidvat ma kordades kiiremini ja rohkem kui head. Stress aga olevat hetkel mu vaenlane...

Ma ei saa siinkohal jätta mainimata ka tohtri võluvat välimust. Polikliiniku-väliselt kohtudes oleks selline mees suisa muinasjutuprints Smile.

Murelikuks muudab mind muuhulgas asjaolu, et Dr. Loite (kes on siiski dermatoloog ning töötab nimekas kliinikus) ei suutnud diagnoosida melanoomi, millega sai aga suurepäraselt hakkama Dr. Scarlett, kes pole päevagi meditsiinikoolis veetnud. Mõtlemapanev, kas pole??

Tean vaid, et mu kasvaja indeks on mõõdukas ja see polnud haavanduda jõudnud ning miski näitaja 2 (mille puhul Dr. Johanson mainis, et sellega tema kogemustele tuginedes lümfidesse kasvaja küll jõudnud pole, kuid risk on ja jääb kõigil 10 -15 % piire alatiseks). Samas - nodulaarse melanoomi kohta loen igalt poolt ainult õuduslugusid, kuid tohtrid juhtisid mu tähelepanu asjaolule, et otseselt pole patoloogid sedasorti melanoomi mul üldse diagnoosinud (kuigi asjade kulg viitab sellele) ning too melanoom olevat ohtlik just seetõttu, et teda on raske varakult avastada. Minul aga eemaldati ta juba ca 2,5 kuud peale ilmumist. Kõige hullem on minu jaoks aga see, et patoloog oli staadiumiks määranud II a, kuid Dr. Niin väitis selle mulle olevat I b. Ma ei oska seda kuidagi kommenteerida ning üritan esmaspäeval Dr. Niinele helistada, et asjasse selgust tuua. Ehk oskab keegi teie seast ka kommenteerida??

Mida ma siit otsin?? Lohutust endale, võimalust teisi omasuguseid lohutada ning positiivsust ja lootust süstivaid lugusid. Muidugi tean, et on ka teisi, aga ma välistan need praegu. Arvake pealegi, et pead liiva alla peita on väär, kuid minusugune, pigem pessimismile kalduv naisolevus,
suudab ainult nii tahtejõudu ja elutahet säilitada. Küsin veel, kas keegi teist on ka psühholoogilist abi otsinud ja saanud?? Või saite ise hakkama??

Kui kusagil on mingi I-II st tugigrupp, siis sooviksin ka sinna kuuluda ning saatusekaaslastega vestelda. Samuti loodan, et Margeke märkab mu postitust ja saame ka foorumiväliselt suhelda. Tema staadium oli küll III-s, kuid temaga on praegu kõik hästi, nii vähemalt kinntas Dr. Johanson. See teadmine valmistab mulle suurt, lihtsat ja inimlikku rõõmu...

Lisaks vaevab mind veel üks mure - nimelt valutab mul opijärgselt parem jalg (see, mida lõigati). Algas see juba 4-5 päeva peale lõikust ja kestab senini, kui õhtuks palju kõnnin või seisan. Rahulikus olekus jalg ei valuta ja haav on ka enam-vähem ok. Lisaks suriseb, nagu oleks närvikahjustus ja tunne on selline, nagu radikuliidihaigel, et kõik kisub (mul on tihti närvipõletikke olnud). Tohter arvas, et neurootiline valu. Kuna töötan püstijalu, siis võib-olla oleksin pidanud lõikamisele järgnevatel päevadel koormust ikkagi vähendama, nagu arst soovitas?? Mina aga kardan hoopis, et see jalg on mul nüüd vähki täis ja lõigatakse otsast. Arstile ma muidugi sellest hirmust rääkida ei julgenud, kartsin puht hulluna tunduda...

Ma kardan kõike - et suren varsti ja ei näe enam isegi jõule, vereanalüüsi ja kompuutri tulemusi ning lümfidesse jõudnud vähki. Kompuutrit ise kardan ka ja seda, et suren selle kontrastaine tõttu, mida manustatakse, sest mõningate asjade suhtes ma allergiline ikkagi olen. Kas ka joodi, ma ju ei tea. No ja operatsioonist ma parem ei räägigi, sest kardan, et äkki ei ärka narkoosist enam kunagi. Mul on tulemas süvendatud lõikus koos valvulümfisõlme eemaldamisega ning arst soovitas mul siiski narkoosi valida, kuigi pidavat olema võimalik ka seljasüstiga teha. Palun rääkige enda opi kogemustest mulle ka lisaks...

Vanem tütar ja mees juba teavad mu diagnoosi, nooremale ma ei räägigi, sest ta on alles 9 aastane. Kuidas aga emale rääkida, ei tea, sest tal ravitakse hetkel depressiooni. Mõtlesin, et ütlen alles peale lõikust...

Tänase osa lõpetuseks - palun jälgige oma nahka ja arvestage sellega, et melanoomiks võib osutuda ka lihtne valutu roosa sõlm!! Ma ei taha mõeldagi, mis oleks juhtunud veel siis, kui lõikusega septembri lõpuni oleksin oodanud, nagu Dr. Loite soovitas...

Ja veel...kui keegi oleks nõus minuga enne mu operatsiooni ka reaalis või telefonitsi vestlema, siis oleksin väga tänulik!! Kõik saatusekaaslased on teretulnud suhtlema, sest ehk saame nii teineteist toetada!! Kirjutage siia või meilile, vahet pole. Kuna ma ei tööta aga igapäevaselt arvuti taga, võib vastamine teinekord aega võtta, kuid üritan anda parimat...

Küsin veel, kas on ebaterve säilitada oma rutiini ning püüda elada edasi võimalikult tegusalt ning tavapäraselt?? Või peaksin vaid melanoomist mõtlema-lugema??
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Scarlett



Liitunud: 7 Sept 2013
Postitusi: 6
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitatud: Esm Sept 09, 2013 1:52 pm    Teema: Vasta viitega

Tere veelkord,

tänan südamest Jaanikat, kes kiirelt reageeris ja natukene mu meelt rahustas. Tõenäoliselt sain just tänu temale täna öösel pisut ka magada. Söögiisu on läinud mis läinud ja eks aitab unele kaasa ka unerohi, mille Dr. Johanson mulle minu enda palvel kirjutas. Lohutuseks on väljas suurepärased ilmad ja saab jalutades hinge kosutada ning sügismasendus ei kipu kallale...

Sain täna Dr. Niinelt ka kinnituse, et staadium on siiski 1 b. Kui Dr. Niin nõnda kinnitab, siis usun, et vastuvaidlemisele see ei kuulu. Ma arvan, et tema diagnoosi tuleb usaldada, sest on ta ju tunnustatud tippspetsialist. Seda numbrite jada ma ei tahagi näha, sest nõrganärvilise persoonina suudaksin ka sealt ainult halva välja imeda...

Küsiksin siinsetelt, kas peaksin kompuutrit, vereanalüüsi vastuseid ja valvurlümfisõlme määramist kartma?? Kui hirmsad on need protseduurid ning kui suur tõenäosus, et vähirakud on juba veres?? Ja kui suur on võimalus, et ma narkoosist ei ärka või lihtsalt verest tühjaks voolan??
Võimalik, et teie jaoks on need küsimused naeruväärselt rumalad, kuid ma ei oska teisiti ja lõputult arvutist ise vastuseid otsida ei taha ega jaksa, närvid ei pea vastu...

Kuidas teil magusaga on?? Kas suhkru söömine on keelatud või mitte?? Ma hetkel ainult magusat suudangi neelata. Dr. Niin ütles mu küsimuse peale, et vähk kasvab ise, kuidas tahab ja ma lugegu vähem sellist infot Smile.

Hirm on ja jääb, aga üritan asja mõistusega võtta. Kirjutage, palun ja jagage kogemusi, kui oskate ning saate!! Aitäh!!
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Krissu
Site Admin


Liitunud: 23 Mai 2007
Postitusi: 832
Asukoht: Muuga

PostitusPostitatud: Teis Sept 10, 2013 8:05 am    Teema: Vasta viitega

Hei Scarlett!

Uue tundmatu haiguse ja eesseisva operatsiooni ees tuntav hirm on loomulik reaktsioon - usun, et hirmu teadmatuse ja tundmatuse ees on tundnud igaüks. Imelik olekski mitte karta. Aga... kuigi väike mure on normaalne, siis selline, mis elutegevust halvab ja magada ei lase, on juba murelikuks tegev. Seetõttu soovitan sul psühholoogi konsultatsiooni paluda. Kus haiglas sind opereeritakse? Uuri järele, kas selles haiglas pakutakse vähihaigele psühholoogi nõustamist ja registreeri ennast vastuvõtule!

Nüüd sinu küsimustest - uuringutulemuste ootamise ajal on teadmatusest tekkiv ärevus jällegi normaalne. Loomulik, et sa kardad ja ootad, aga püüa loota parimat. Tõenäosustega me siin spekuleerima ei ole pädevad, pole meist keegi ju meedik, ikka ise ja oma kogemustega.

Toitumise kohta on TAI andnud just värskelt välja "Toitumissoovitused vähihaigetele", kus suhkru tarbimise kohta on väidetud, et see ei ole ei haiguse ega ravi ajal hea. On ka muid soovitusi. Terviktekst on ka siin
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Kersti



Liitunud: 23 Mai 2007
Postitusi: 879
Asukoht: Saue

PostitusPostitatud: Teis Sept 10, 2013 10:21 pm    Teema: Vasta viitega

Scarlett kirjutas:

Küsiksin siinsetelt, kas peaksin kompuutrit, vereanalüüsi vastuseid ja valvurlümfisõlme määramist kartma?? Kui hirmsad on need protseduurid ning kui suur tõenäosus, et vähirakud on juba veres?? Ja kui suur on võimalus, et ma narkoosist ei ärka või lihtsalt verest tühjaks voolan??
Võimalik, et teie jaoks on need küsimused naeruväärselt rumalad, kuid ma ei oska teisiti ja lõputult arvutist ise vastuseid otsida ei taha ega jaksa, närvid ei pea vastu...

Kuna oleme ka privaatselt juba e-maile vahetanud, siis hetkel lisan vaid, et nagu sa ise näed, on sinu hirmude nimekiri nii pikk, et ükski inimene ei suuda kõikidele nendele hirmudele vastu pidada. Proovi nüüd ikkagi asju üks haaval võtma hakata ja mitte ette muretseda. Muidu sa lihtsalt vastu ei pea... Usalda arste! Kompuuter ja kõik vajalikud protseduurid ei ole nii hirmasad, et nendest loobuda. Häälesta ennast sellele, et oled vapper ja saad kõige sellega hakkama... Positiivne häälestus annab imeliselt palju jõudu...
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum MSN Messenger
Scarlett



Liitunud: 7 Sept 2013
Postitusi: 6
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitatud: Kolm Sept 11, 2013 1:15 pm    Teema: Vasta viitega

Tere kõigile,

ma tean, et olen suur pabistaja ja katsun seetõttu end kokku võtta. Luban, et uuringutest ei loobu, selleks kardan liialt Smile. Kas tõesti võtab enamus sellist diagnoosi palju rahulikumalt?? Samas lugesin, et Jaanika elas ka enda diagnoosi teadasaamist väga raskelt üle...

Dr. Niin tundus ka veidi kuri, et liigselt pabistan ja parim sõber avaldas arvamust, et kui nüüd miski mulle kahju teeb, siis ainult mu närvid. Kahjuks on meil naisliini pidi depressioon päritav, mu emal ravitakse seda aastaid ja eks ole minulgi alged olemas. Tõesti on kõik nagu udus...

Lõigatakse ITKH-s ja tean, et seal on ka psühholoog olemas, aga ma ei taha sellest veel rääkida. Praegu on nii lihtsam...

Tänan kõiki kirjutajaid ja olen hakanud tasapisi olukorda mõistma. Üks küsimus veel - kas menstruatsiooni aeg võib opiajaga kattuda, ei taibanud arstilt küsida??
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Kersti



Liitunud: 23 Mai 2007
Postitusi: 879
Asukoht: Saue

PostitusPostitatud: Nelj Sept 12, 2013 1:13 pm    Teema: Vasta viitega

Eks me oleme ikka kõik selle jubeda perioodi läbi kogenud ja eks nüüd lihtsalt oskame oma kogemustest soovitusi anda. Mingil hetkel jõuab see kohale, et see jube pabistamine ja ette mõtlemine teeb asja veelgi hullemaks ning ei aita mitte kuidagi paranemisele kaasa.
Mensi suhtes pead arsti või õe käest üle küsima.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum MSN Messenger
Scarlett



Liitunud: 7 Sept 2013
Postitusi: 6
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitatud: Esm Sept 16, 2013 11:02 am    Teema: Vasta viitega

Tere jälle,

hetkel ei kirjutaks pikalt, sest meeleolu on, nagu ta on. Mõtlesin vaid, et ehk on ka teistele kasu teadmisest, mille arstilt sain. Menstruatsioon ei sega korralist operatsiooni, parem ikka lõigata ja teha kõik uuringud vastavalt ajagraafikule ja nii kuis planeeritud.

Tervist kõigile,
Scarlett
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Reasta teated:   
Uus teema   Vasta teemale    Vähifoorum -> Nahavähid Kõik ajad on GMT + 2 Tundi
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1

 
Hüppa:  
Sa ei saa teha siia alafoorumisse uusi teemasid
Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
Sa ei saa muuta oma postitusi
Sa ei saa kustutada oma postitusi
Sa ei saa hääletada küsitlustes


SwiftBlue Theme created by BitByBit
Powered by phpBB © 2001, 2002 phpBB Group
Tõlkinud: