Vähifoorum Vähifoorum
Kõrbe teeb ilusaks see, et kusagil varjab ta kaevu (A.De Saint-Exupéry "Väike prints")
 
 KKKKKK   OtsiOtsi   Liikmete nimekiriLiikmete nimekiri   KasutajagrupidKasutajagrupid   RegistreeriRegistreeri 
 ProfiilProfiil   Privaatsõnumite lugemiseks logi sissePrivaatsõnumite lugemiseks logi sisse   Logi sisseLogi sisse 

Tere, mina olen...
Mine lehele 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9  Järgmine
 
Uus teema   Vasta teemale    Vähifoorum -> Meist enestest
Vaata eelmist teemat :: Vaata järgmist teemat  
Autor Teade
li-li
Site Admin


Liitunud: 23 Mai 2007
Postitusi: 914
Asukoht: Läänemaa

PostitusPostitatud: Kolm Mai 23, 2007 8:32 pm    Teema: Tere, mina olen... Vasta viitega

...Tiia Smile
Minu sarkoomi avastamisest on möödunud 7 aastat.Tahax kirjutada "imelist aastat" aga algus oli kõike muud, kui "imeline". Vähjaline krõbistas luude pehmetes kudedes ja oli üsna sõjakas aga ma oli sõjakam Wink Nüüdsex olen ma nii enesele, kui ka lähedastele tõestanud imede olemasolu. Olen täisväärtuslikult elu-tegemiste ja -toimetamiste juures tagasi, olgugi, et kaotasin oma parema jala, kuid võitjana säran siiski mina Very Happy
Siin olen ma sellex, et olen oma südameasjax võtnud saatusekaaslased, kellele pakkuda tuge, nii hästi , kui seda oskan Cool
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Krissu
Site Admin


Liitunud: 23 Mai 2007
Postitusi: 833
Asukoht: Muuga

PostitusPostitatud: Kolm Mai 23, 2007 9:19 pm    Teema: Vasta viitega

... Kristi
2001.a detsembris avastati mul pärast pikki eksirännakuid erinevate arstide juurde non-Hodgkin´i tüüpi Burkitt´i lümfoom. Järgnes 6 tsüklit keemiaravi intensiivis, vahepeal 1 väiksem ja 1 suurem operatsioon. Tartus üritati tüviraku siirdamist, mis ebaõnnestus pärast järjekordset keemiat. Lõppes mu haiglasaaga 2002.a oktoobris kogu naiseilu väljalõikamisega.
Nüüdseks olen peaaegu sama terve, kui enne diagnoosi. Päriselt organismi funktsionaalsus enam ei taastu, ent see ei ole takistuseks, miks ma vajalikku asja ajada ei saaks Laughing

Foorumit administreerinud esimesest päevast - so siis praeguseks internetiavarustesse kadunud praeguse foorumi eelkäija sünnipäevast - 24.oktoobrist 2004.
Pärast paranemist lõpetasin Tallinna Majanduskooli õigusteaduse eriala, praegu hakkan lõpetama Tallinna Ülikooli sotsiaaltöö magistrantuuri. Sotsiaaltöö eriala valisin just selleks, et saatusekaaslasi paremini aidata ühendades oma juurateadmised sotsiaaltöö oskustega. Magistritöö teemagi on vähihaigete tööhõivealastest juriidilistest nüanssidest.
Seega võin öelda, et vähihaigus avas mu silmad ning pani mind tegutsema õiges suunas Laughing


Viimati muutis seda Krissu (Teis Mai 29, 2007 6:40 pm). Kokku muudetud 1 kord
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
manzu



Liitunud: 23 Mai 2007
Postitusi: 155
Asukoht: Rakvere

PostitusPostitatud: Nelj Mai 24, 2007 1:32 pm    Teema: Vasta viitega

... marianne

ja 2000 aasta augustis, pärast pikaaegset arstidega suhtlemist, lõpuks hiiule jõudmine oli suur kergendus. keegi ei saatnud mind enam metsa jalutama ega sõimanud simulandiks. samuti ei oodatud, et asi ise üle läheb, hoopis uuringud-biopsiad-diagnoos/hodgkin/-konsiilium-ravi.

nüüdseks on mu haiguslugu varsti nii paks, et peab käruga vedama.
ei hakka siinkohal kõiki uuringuid, erinevaid kiiritus- ja keemiaraviskeeme, pluss nendest tulenevaid tüsistusi üles lugema. tõbi on korduvalt retsideeruv olnud ent õnneks siiski seni alati ravile allunud. kohati on elu küll lõputuna näiva kolgata teena tundunud, aga siiani on jagunud jaksu püsti tõusta.

üks on kindel - himaalajasse ronima minna pole mul tarvis - vallutatud on piisavalt. ja elame edasi.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum MSN Messenger
alice2



Liitunud: 24 Mai 2007
Postitusi: 64
Asukoht: Põlva

PostitusPostitatud: Nelj Mai 24, 2007 9:20 pm    Teema: Vasta viitega

Talvi...
Aprillis sai kaks aastat päevast, mil lõigati välja alumine värk kõik...pahaloomuline munasarjakasvaja, 2. staadium.Sain 6 keemiat, kuhu vahele mahtus ka teine op, kus liited lahti võeti, et ma jälle käia saaks (vedelik liidete vahel võttis suure valuga jalad alt, sõna otseses mõttes). Olen optimist ja saan hakkama...
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Kersti



Liitunud: 23 Mai 2007
Postitusi: 885
Asukoht: Saue

PostitusPostitatud: Reede Mai 25, 2007 9:35 pm    Teema: Vasta viitega

Minu vähiralli sai alguse 2002.aasta veebruaris, kui opereeriti õlalt üks suurem ja tumedam sünnimärk. Diagnoos I st melanoom. Kahe kuu pärast opereeriti rind koos II st rinnavähiga. Järnges kuus kuud keemiaravi. Metastaaside osas on olnud mõned kahtlused ja kõhklused - siiani aga on kõik paigas püsinud. Kuid igasugu uuringuid on küll tehtud selle tõttu meeletult palju.
Haigus on õpetanud ennast rohkem hoidma ja sisemist tasakaalu otsima... Üritan elus rõõmu tunda ka väikestest asjadest.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum MSN Messenger
Eve



Liitunud: 23 Mai 2007
Postitusi: 112
Asukoht: Harjumaa/Tallinn

PostitusPostitatud: Reede Mai 25, 2007 11:26 pm    Teema: Vasta viitega

...Eve! Smile

Minul enesel antud sõpra "vähki" ei ole! Üle aasta tagasi aga avastati mu emal rinnavähk! Mitmes aste, ma ei tea, sest ema ei armasta sellest rääkida, kuid eemaldati terve rind! Antud foorumi leidsin, kui otsisin emale abi ning ühtlasi ka endale, et aimu saada, kuidas ¹okist üle olla ning kuidas teda aidata!
Vastuseid ja toetuse sain foorumi esimest versioonist tohutu ning see kannustas mind sellesse seltskonda jääma! Antud hetkel võin öelda, et pole ka plaanis lahkuda, sellest tingituna liitusin MTÜ KAEV liikmeks, kui ema esindaja ning kui sõber, tuttav - kaasamõtleja!
Ehk siis lühidalt - otsisin, tulin, küsisin, sain vastuseid, sain tohutu toetuse ja enam ei lahku, ka vägisi mitte! Laughing Cool !


Viimati muutis seda Eve (Nelj Mai 31, 2007 7:31 pm). Kokku muudetud 1 kord
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
merka



Liitunud: 26 Mai 2007
Postitusi: 10
Asukoht: Maardu

PostitusPostitatud: Laup Mai 26, 2007 10:43 am    Teema: Vasta viitega

...Merike.
Olen sõdinud meie ühisrindel poolteist aastat.Alustasin rinnavähk IV-ga.Nn vähk osutus aga hoopis kaheksajalaks mis oma haardeid vaatamata keemiale igasse prakku topib.Nüüdseks on kops III R2 ja muud pisematki pealekauba.Aga olen avastanud et terve inimesena jäi märkamata palju ilusat nii inimestes kui ümbritsevas.julgust ja rõõmsat meelt teile kõigile! Razz
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
kerahein



Liitunud: 25 Mai 2007
Postitusi: 252
Asukoht: Viljandimaa

PostitusPostitatud: Püh Mai 27, 2007 5:32 am    Teema: Vasta viitega

Ma ei suuda siiani öelda, et mul on rinnavähk. Et siis pool aastat tagasi diagnoositi mul rinnavähk. Oppi oodates sain 4x keemiaravi. Naistepäeval lõigati ära terve rind koos kõikvõimalike lümfisõlmedega. Hetkel saan jälle keemiat, sest vähirakke leiti ka kahest lümfisõlmest.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
pandariin



Liitunud: 23 Mai 2007
Postitusi: 471
Asukoht: virumaalanna

PostitusPostitatud: Püh Mai 27, 2007 10:42 am    Teema: Vasta viitega

Minul käis kõik algul kuidagi liiga kiiresti –günekoloog katsus, et vist on vähk, mammograafia kinnitas, et on vähk, opereeriti rind (staadium III-a) ja 5 vähirakkudega lümfisõlme ja juba istusin keemias. Oli möödunud vaid 25 päeva Exclamation Veel 10 päeva ja panin pähe paruka. Täna sai vähipoisi äralõikamisest 3 kuud. Seljataga on 4 keemiat, ees veel 4 keemiat Taxoteret statsionaarselt.
Vähiralli käis justkui kellegi teisega- mina olin optimistlik kõrvaltvaataja. Nüüd kahjuks tean, et see olin ja olen siiski mina Crying or Very sad
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Hanny



Liitunud: 23 Mai 2007
Postitusi: 294
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitatud: Nelj Mai 31, 2007 3:25 pm    Teema: Vasta viitega

Minu diagnoos on Hodkgin ja ega mulle alguses selle teavitamisest eriti midagi kohale ei jõudnud ja tagant järgi mõelda vist nii oligi sel hetkel parem. Arst väitis, et see on üks hästi ravitav haigus ja muretsemiseks väga põhjust ei ole. Mõtlesin, et teen ravi läbi ja ongi kõik. Ega ma siis ei muretsenudki selle haiguse pärast, mulle valmistasid rohkem muret mu juuksed. Poolde selga ulatuvaid pikki blonde juukseid kaotada ei olnud just lihtne ja ikka oli hirm, et äkki ei kasva tagasi. Keegi peab ju ikka esimene olema, kellel ei kasva tagasi ja ma mõtlesin, et äkki olen see mina. Esimese ravikuuriga tegelikult kõik ei tulnudki ära ja jõudsin juba paar senti uusigi kasvada, kui selgus, et ravi on vaja veel teha. See esimene ravi oli naljamäng selle kõrval, mis edasi järgnes. Mina olen üks neist vähestest, kes on saanud kõrgdoosis keemiaravi koos vere tüverakkude siirdamisega. Kõrgdoosi keemiaravi tähendas põhimõtteliselt 24/7 vooliku otsas olemist. Ja pärast siirdamist 2 nädalat karantiini rezhiimi. Nüüd saab sellest sügisel juba viis aastat mööda. Ja juuksed on varsti jälle poolde selga Laughing
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
cecilia



Liitunud: 25 Mai 2007
Postitusi: 305
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitatud: Reede Juun 01, 2007 4:33 pm    Teema: Vasta viitega

Oma "sõbrakesest" rinnavähist sain teada 2003 aastal, mil ta rinnast välja lõigati, lootsin, et sain tast juba priiks, kuna oli alles I staadium ja lümfisõlmed olid puhtad, aga ei... Sel aastal sain teada, et ta jälle vaikselt tagasi hiilinud ja rinda pesa teinud, seega jäin jaanuaris rinnast lõplikult ilma Sad .Samas loodan, et ta mu nüüd ehk mõneks ajaks rahule jätab Smile
Olen end kogu aeg tervena tundnud, keemiaravigi tegin tööl käies läbi.
Arst ütles toonagi, et optimistlikult tuleb elada ja seda ma ka teen.
Suhtleksin meeleldi saatusekaaslastega, sest kes selle läbi teinud vaatab elule vähe teistmoodi ja mõistab neid hirme, mis vahel kallale kipuvad.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum Saada e-mail
pandariin



Liitunud: 23 Mai 2007
Postitusi: 471
Asukoht: virumaalanna

PostitusPostitatud: Laup Juun 02, 2007 1:40 pm    Teema: Vasta viitega

Kirjutasin endast, jätsin aga ütlemata selle, et optimistlikust kõrvaltvaatajast sai inimene,kes juba tagandati töölt kergemale kohale (julgesin aja maha võtta ja seadsin maailmas esikohale iseenda, mitte töö) ning mis kõige hullem, usk tulevikku läks nagu optimismgi Niiet iseenda, optimismi ja oma tasakaalu leidmiseks suhtleksin minagi teiste omasugustega. Usun, et see annab mulle jalgealuse tagasi Confused
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Marimii



Liitunud: 25 Mai 2007
Postitusi: 37
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitatud: Reede Juun 15, 2007 1:07 pm    Teema: Vasta viitega

Minul saab jaanipäeval 8 kuud operatsioonist. Alles? Juba? Ei tea isegi. Aeg on tegelikult väga ruttu läinud. Ja tegelikult on ka kõik väga hästi läinud. "Sõraline" avastati õnneks varakult, I staadiumis, oli hea koha peal ja rind jäi alles. Siirdeid ei olnud. Lümfisõlmed opereeriti kaenla alt ka ära ja see oli juba kehvem variant. Käsi ei liigu õlast siiani normaalselt. Nüüd käin taastusravis, ehk siis ravivõimlemises. Asi edeneb. Loodan, et kui aasta opist möödas, siis ka käsi jälle OK. Vähk ise aga hormoonitundlik. Saan Zoladexi süste, iga kuu ühe. Sellest jälle omad vaevused, aga üritan asja huumoriga võtta. Mis teha, kui kord juba selline optimistlik olen:) Ahjaa, kiiritusravi sain ka 28 korda. Nii palju siis minust.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Peti



Liitunud: 4 Juun 2007
Postitusi: 57

PostitusPostitatud: Esm Juun 25, 2007 12:50 pm    Teema: Vasta viitega

Siis endast, vana jutt –pole enam meeleski need asjad, tundub nii kauge minevik.

Dg: C50.21, Resectio mammae l.sin. Evacuatio lymphonoiddi axilae l.sin. 29.9.2003.
Raviks: 6 x CEF (syklofosfamidi - epirubisiini - fluorourasiili), 25 x kiiritusravi.
Olin ka ära hirmutatud keemiaravist, aga veres muutusi polnud, palavikku ja iiveldust polnud.
Minu 11 mm kasvaja oli rinnaku peal, veidi vasema rinna pool. Mingi mammograafia seda poleks iialgi näidanud. Ja see oli valus. Algul mõtlesin, et olen kuhugi vastu läinud või kaminapuudega väheke viga teinud. Seedisin seda asja mõned kuud ja tõrjusin pahad mõtted, mis pähe tulid eemale. Siis läksin oma murega Vähiliitu, kust nädala pärast tuli biopsia vastus ja viie päeva pärast op.
Kõik oli kena, arm ilus ja elu tundus roosiline. Siis kontrollkäigul lajatati ilma pikema jututa tõde näkku: 6 keemiat ja 25 kiiritusseanssi. Ei mäletanud pärast, missugune see haigla välja nägi - shokk oli niivõrd suur. Arst oli ka selline plikaohtu, mõtlesin, et õde valmistab haiguslugu arsti jaoks ette.
Seal ta lappas mu papruid ega vaadanud mulle otsagi seda teatades. Ma purskasin nutma ja ütlesin vaid – miks ma küll operatsioonil ei surnud. Arst vaatas mind ja küsis, kas mul on närvidega probleeme, ta võib mulle rahustit kirjutada. Ja kirjutas Xanorit!
Algul Esimest korda onkoloogiahaiglas ravi saades olin ikka kohutavalt õnnetu. Tuge sain teistelt patsientidelt. Vaatasin neid nagu imelikke, paljud olid mitmendat korda ravil, palju viletsamas olukorras kui mina, ja ikka nii heasüdamlikud ja rõõmsameelsed. Ma küsisingi, et kas too haigus mõjub kuidagi ajudele. Kõik naersid ja ütlesid, et mõjub jah!
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum Saada e-mail
Siiri



Liitunud: 4 Juul 2007
Postitusi: 14
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitatud: Laup Juul 07, 2007 5:18 pm    Teema: lümfostaas ehk lümfodeem Vasta viitega

minul saab nüüd 10,juulil viis aastat opist.Nimelt günekoloogiline op.Tore oleks teada kas kellelgi esineb lümfostaasi.Tähendab käsi või jalg tursub.Seda juhul kui on ära lõigatud lümfisõlmed.Hiljem ta läheb lümfodeemiks.
Soovin kõigile tervist ja rõõmu igasse päeva. Question
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum Saada e-mail
Reasta teated:   
Uus teema   Vasta teemale    Vähifoorum -> Meist enestest Kõik ajad on GMT + 2 Tundi
Mine lehele 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9  Järgmine
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 9

 
Hüppa:  
Sa ei saa teha siia alafoorumisse uusi teemasid
Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
Sa ei saa muuta oma postitusi
Sa ei saa kustutada oma postitusi
Sa ei saa hääletada küsitlustes


SwiftBlue Theme created by BitByBit
Powered by phpBB © 2001, 2002 phpBB Group
Tõlkinud: