Vähifoorum Vähifoorum
Kõrbe teeb ilusaks see, et kusagil varjab ta kaevu (A.De Saint-Exupéry "Väike prints")
 
 KKKKKK   OtsiOtsi   Liikmete nimekiriLiikmete nimekiri   KasutajagrupidKasutajagrupid   RegistreeriRegistreeri 
 ProfiilProfiil   Privaatsõnumite lugemiseks logi sissePrivaatsõnumite lugemiseks logi sisse   Logi sisseLogi sisse 

Mure endiselt olemas...
Mine lehele 1, 2, 3  Järgmine
 
Uus teema   Vasta teemale    Vähifoorum -> Muremõtted mata siia
Vaata eelmist teemat :: Vaata järgmist teemat  
Autor Teade
Eve



Liitunud: 23 Mai 2007
Postitusi: 112
Asukoht: Harjumaa/Tallinn

PostitusPostitatud: Reede Märts 13, 2009 3:55 pm    Teema: Mure endiselt olemas... Vasta viitega

Kuna mulle tehti täna varjatud märkus Wink ,et ma pole ammu foorumisse kirjutanud kuidas emal läheb, siis otsustasin nüüd selle aja suisa võtta. Kuna ma aga ei suutnud otsustada, millise teema alla või kuhu kirjutada, mõtlesin selle siia läkitada.
Tahaksin kangesti kirjutada, et emal läheb super hästi, et "sõber" on alistatud ning elu on lillelisem, kui varem, kuid... kahjuks see nii ei ole... Sad Võitlus "sõbraga" käib endiselt, kes vägisi üha uusi "sihtpunkte vallutab". Muidugi on olnud nn helgemaid momente, kuid hetkel... ei tahaks öelda, et on päris hull, kuid miskit kiita ka ei ole... Nimelt esmaspäevast alates ema enam tööl ei käi, sest jõudu pole. Eks ravid, mis saadud pärast rinna eemaldamist, pärast maksa kolde avastamist, ning ribisid on teinud oma töö ning organismi ära kurnanud. Hetkel käibki võitlus järjekordse ribi küljest avastatud haiguskoldega (ma ei tea, kas sõna "kolle" on antud kontekstis õige või ei, kuid miskit paremat ka kiiruga pähe ei turgata - vabandan.). Saab keemiat taas - paar kuud veel jäänud. Kui ta varasematel kordadel on ravikuure suhteliselt hästi talunud - on küll esinenud oksendamisi ja söögiisu kaotust - siis sel korral organism mitte ei taha lihtsalt leppida... Oksendamine ja söögiisu puudusele lisaks ei väljasta organism vedelikku piisaval määral, mis tõttu alates jalgadest ihuliikmed paistatavad ülesse ning kuna see on kehale lisa koormuseks, avastasid arstid, et tema süda on palju nõrgemaks jäänud ning vererõhk kõrge.... Vahepeal muutus veri kehvaks, alustades hemoglobiinist ja lõpetades valgete verelibledega, mis tõttu ravi omakorda lükkus edasi, kuni saadi veri küll mitte korda, kuid piisavalt, et jätkata ravi. See kõik muutiski tema tööl käimise võimatuks, sest vahemaa, mille läbi jalutamiseks kulus maksimaalselt 15 minutit nõudis temalt juba vähemalt 4 puhke momenti... Lisaks kõigele on paraku ribi juures asuvad kolded väga lähedal selgroole ning kui ma õieti aru olen saanud, siis ka selgroogu veidi kahjustanud, siis kipub tal ka selg valutama... Seega ühed "parimad seltsilised" on valuvaigistid. Võiks ju arvata, et seda kõike on ühe inimese jaoks juba piisavalt palju, kuid kahjuks ei ole sellega antud momendi negatiivsused veel lõppenud nimelt viimasel päeval enne koju naasemist (töötas üle lahe) kukkus ta libeda tõttu nii õnnetult, et juba varem valu teinud kubemelihas sai tõsiselt häda. Õnneks siiski suutis ta nii tugev olla, et tahtis ikkagi koju ning ta toimetati ratastooliga laeva peale... Hetkel ongi ta siis kodus meil, liikuda eriti ei saa - vaevaliselt, kuid õnneks sai ta mingeid salve ja asju, mis peaksid liikumise paremaks muutma. Viimast oleks hädasti vaja kuna ta ise hakkab kaotama taas optimismi ning usku... Selle kõige mitte kaotamisele aga ei aita voodis lamamine just eriti kaasa, sest nii on ta ainult omade mõtetega... Kuigi jah, optimismi ongi raske säilitada, kui sa liikuda ei saa, sest kui liigud on valud ning väsitav, ravi on südame pahaks muutnud, midagi sa teha ei jõua... Olen üritanud talle võimalikult palju helistada ning temaga rääkida maast ja ilmast, kuid... kahjuks pean ütlema, et ega ta ei võta millestki just suurt vedu, viimasel kahel päeval (eile ja täna) ei tundnud ma teda häälestki enam ära ning kui muidu ta viimastel kuudel on ikka uurinud, et "kuidas sul läheb?", "mis teed?", "kus teed?" jne, siis enam ei ole seda ka... Vastab vaid põgusalt mõne sõnaga minu küsimustele ning kiirustab kõnet lõpetama... Vanaemaga ehk siis oma emaga ei ole ta üldse suuteline vestlema, sest see on üks suur nutmine vaid ning nii olen mina omakorda taas side nende kahevahel. Paari tunni pärast võtangi ma taas suuna maale, et nädalavahetusel võimalikult palju aidata ning oma silmaga ülevaadata, milline on olukord reaalselt ning ühtlasi pean leidma mooduse, kuidas emasse optimismi süstida. Viimane on kõige raskem ülesanne - süstida temasse optimismi jäädes sealjuures ise stoiliseks ning tugevaks. Seega jah, kerge momendil ei ole... Tuleb vaid üritada vastupidada ning võtta esialgu päev korraga...

Aga kõikidele siinsetele foorumlastele soovin ma samuti enne kõike optimismi, kindlat meelt ning jõudu - varsti on kevad ning loodetavasti ka rohkem päikest, mis loodetavasti toob lisaks soojusele ka naeratuse inimeste näole....
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
li-li
Site Admin


Liitunud: 23 Mai 2007
Postitusi: 913
Asukoht: Läänemaa

PostitusPostitatud: Reede Märts 13, 2009 5:34 pm    Teema: Vasta viitega

See kevade jutt oli juba väga positiivne ja seda kilka ka emale ja uuri, mis peenraid ta sonkida tahax, et äkki peax juba seemotskaid varuma Rolling Eyes - jutt maast ja ilmast...
Kevadpäike suudab lootusekiiri säratada ka inimhinges ja kõik need tegemised, mis vähegi soovina esinevad, ka teox teha Exclamation
JA EVE KALLIS - optimisti saad süstida, kui omal usk ja lootus olemas! Ära ennast unusta!
Tervita loomulikult empsut ka minu poolt Smile
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Eve



Liitunud: 23 Mai 2007
Postitusi: 112
Asukoht: Harjumaa/Tallinn

PostitusPostitatud: Reede Märts 13, 2009 7:11 pm    Teema: Vasta viitega

Optimism ja kevad jah... J6udsin maale ja jah... Isaga varasemalt telefonitsi vestelnud ning teadsin,et praegune olukord on hullem,kui varem,kuid... See pilt,mis siin tegelikult on... See on rohkem veel kui ehmatav... Kui ma eelmises postituses mainisin,et ma teda hääle järgi ei tundnud ära,siis... Ka silm sidemest ei ütleks,et see on minu ema,kes lamab teises toas voodis... Tahaksin hüsteeriliselt nutta,kuid ema vajab mind praegu!!! Li-Li,aitäh-üritan hoida seda usku, sest see peab andma j6udu,mida vajan,et hoida selget meelt!
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
li-li
Site Admin


Liitunud: 23 Mai 2007
Postitusi: 913
Asukoht: Läänemaa

PostitusPostitatud: Reede Märts 13, 2009 10:34 pm    Teema: Vasta viitega

Vabandan Embarassed püütsin, et asi olex ilus aga kukkus välja nagu alati...
Raske on uskuda, veel vähem leppida selliste olukordadega, kus kannatajax on meie lähedased. Tahax anda kõik ja teha imesid, kui suudax aga me oleme vaid inimesed ja ainus mida me saame muuta, on mõtteviis, kuidas rasketes olukordades jääda "tervex" Rolling Eyes
buuuh - Evil or Very Mad isegi kirjutada on seda raske....
Palju jõudu TEILE! Eve, sa võid mulle alati helistada, kui vajad väiksematki toetust.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Eve



Liitunud: 23 Mai 2007
Postitusi: 112
Asukoht: Harjumaa/Tallinn

PostitusPostitatud: Reede Märts 13, 2009 11:35 pm    Teema: Vasta viitega

Li-Li kullake,pole vaja vabandada-ilusatel m6tetel on oma nähtamatu j6ud,mis panevad meid hetkekski unistama millestki heast... Praeguseks momendiks on olukord pisut parem ja seda tänu kiirabile,kelle l6puks välja kutsusin,sest ei suutnud teda piinlemas näha... Toit sees ei seisnud, k6ik tuli 30 min. pärast välja... Sama lugu oli ka vee väljaajamis tablettidega ja seega kasu neist ei miskit-vedelik organismis,k6ht,jalad,käed paistes... Kiirabi tegi aga oksendamise vastase ning vee väljaajamise süstid. Peale seda v6tsime lusikaga teed ning 5 pisikest apsu süüa,mis seisavad aga sees. Ainus mure,mis jäänud on vedelik,mis siiani ei taha välja tulla,hoolimata süstist ning tabletist,mida arst lubas v6ta,kui toit sees seisab... Tahaks nii väga,et need hakkaks juba toimima,sest kogu see paistes olek teeb talle p6rgu valu ning ise ta voodis keerata ei saa,püsti t6usmisest rääkimata... Nii olengi valvel juhuks,kui ta peaks hüüdma v6i midagi vajama... Aga ma pean vastu,ma lihtsalt pean pidama...
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Kersti



Liitunud: 23 Mai 2007
Postitusi: 879
Asukoht: Saue

PostitusPostitatud: Laup Märts 14, 2009 1:19 am    Teema: Vasta viitega

Kallis Eve!
Ka siis, kui on väga-väga raske, ei tohi endale keelata lohutust (ja lausa rõõmu) soojast kevadpäikesest. Kuskilt peab ju jõudu ammutama. Keegi ei suuda olla lõpmatult tugev. Kas ei ole mõnikord nii, et tuleb lihtsalt olukorraga ära leppida ja endale andeks anda see, et ei suuda alati aidata. Sellistes olukordades on vist vaja elada pisikestes mõtetes ja võimalikult lühikeste hetkede kaupa. Mitte väga püüda ette mõelda ja mitte panna endale mingeid täitmatuid kohustusi.
Peab tõdema, hetkel ei saagi vist eriti loota paremat olukorda. Ehk ongi ema olnud siiani lihtsalt meeletult tubli ja vastupidav. Kuid lõpmatult ju ei jõua. See on ju ikka nii, et keemiaraviga kaasnevad jõuetus, probleemid vere ning mitte harva ka südamega. Ning kui lisaks veel mingi tervisehäda (nagu emal see kukkumine), siis on seda lihtsalt liiga palju korraga taluda. Kes ei murduks sellises olukorras? Murdume kõik. Kas suudame endale aga seda murdumist ka tunnistada? Leppida sellega ja olla just nii vilets, kui tegelikult oled. Lubada endale olla ka nõrk. Olla ja lihtsalt puhata. Hingepiinadeta lihtsalt puhata. Ning kui oled sellest natukenegi puhata saanud, siis ju ei saagi teisiti, kui jälle uuesti üles ärgata, jälle tunda endas seda imepisikest jõuraasukest ja uut lootusekübekest. Ja peamine, et siis saab ka nendest imepisikestest kübekestest jälle rõõmu tunda ja jälle tasapisi nendest endale uut jõudu ammutada. Usu, Eve, ema saab Sul sellega hakkama, kuigi hetkel on väga raske.


Viimati muutis seda Kersti (Laup Märts 14, 2009 11:43 pm). Kokku muudetud 1 kord
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum MSN Messenger
Eve



Liitunud: 23 Mai 2007
Postitusi: 112
Asukoht: Harjumaa/Tallinn

PostitusPostitatud: Laup Märts 14, 2009 8:19 am    Teema: Vasta viitega

Kersti,aitäh nende karmide,kuid samas kaunite ridade eest... Praegusel momendil,kui neid ridu loen ja vastan istun auto tagaistmel, isa ja ema ees... Me viime ta haiglasse,nimelt süst,mille tegi kiirabi arst ja ka vett väljutavad tabletid ei aidanud midagi... Terve öö ta piinles valudes... L6pux oligi,et 3 teelusikat süüa,riided selga ja linnapoole teele... Enne aga veel puhkasime söömise ning riietamise vahepeal 3 korda! Endal on niiiii valus teda
vaadata... Aga me tuleme sellest välja,me peame vastu, küll hiljem on mul v6imalus puhata,hiljem nutan kui vaja, hiljem... Hetkel tahan olla raudne tugi tema k6rval,olles valmis k6igeks,kui tal vaid läheks paremaks...
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
pandariin



Liitunud: 23 Mai 2007
Postitusi: 469
Asukoht: virumaalanna

PostitusPostitatud: Laup Märts 14, 2009 8:51 am    Teema: Vasta viitega

Mõni aasta tagasi käisin oma pere tähtsaimat liiget, 18-aastast bolonkaprouat loomaarstil magama panemas. Ta oli vaevatud, valudes, süüa ei saanud, keha oli ´sõralisest´kummis, ta ei näinud enam. Panin oma Pupsiku lauale ja nutsin kui segane. Arst aga paitas mu pisikest loomakest ja sosistas talle kui ilus seal on, kuhu ta läheb, kui soe ja päikseline seal on ja kui palju on seal hingerahu, sõprust, armastust.... See koera soe rahulik pilk jaab mulle eluks ajaks meelde. Ma sain ise sellest sellise hingerahu, et lasksin Pupsiku rahulikult enda küljest lahti.
Eve!
Ma ei taha oma jutuga midagi öelda, aga ma olen vahel mõelnud, et mis saab siis kui ma ise olen niikaugel, et enam siiailma jääda ei saa. Kindlasti pole ma siis enam nii tugev samu mõtteid mõtlema, aga mine tea......... õnn, et praegu on tulemas imeilus kevad ja see, mis jääb meid katma, saab varsti- varsti olema kevadiselt roheline ja õierikas. Ja kindlasti on seal palju armastust ja kallistusi, hingerahu ja rahulolu ja kindlasti olen ma seal oodatud ja õnnelik. Ja ma tahaksin väga, et inimesed mu kõrval naudiksid viimaseid koosoldud kuid, päevi ja tunde. Ma tean, et neil saab olema minust raskem ( nagu sinulgi), sest neil-sul puudub see ainult ´sõralise- omanikule´ omane hingetugevus, aga ma loodan, et kui kõik on selgeks räägitud, siis tuleb lihtsalt olemas olla ja jumala eest mitte ennast süüdistada, et miski jäi tegemata.
Jõudu, kulla Eve, loodan siiralt, et uudised emast on pärast paremad ja sul on ehk võimalik lümfiterapeudi abi kasutada, kes veed aitab kehast väljutada lümfide lahtitegemisega.
Kalli- kalli


Viimati muutis seda pandariin (Laup Märts 14, 2009 10:10 pm). Kokku muudetud 2 korda
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Krissu
Site Admin


Liitunud: 23 Mai 2007
Postitusi: 832
Asukoht: Muuga

PostitusPostitatud: Laup Märts 14, 2009 12:33 pm    Teema: Vasta viitega

Kallis, kallis Eve!
Mul on nii kurb ja valus lugeda su ema piinadest. Oled mulle nii lähedaseks saanud (kuigi elutempo on sättinud nii, et me tihti ei suhtle, siis mõtlen sinu ja su ema peale väga tihti), et tunnen justkui oleks jutt samuti minule lähedasest inimesest. Ma ei tea, kas oskan sulle miskit lohutavat öelda. Kuigi ka minu jutt võib karmina tunduda tea, et tahan ainult head.
Tean, kui raske on vaadata lähedase inimese piinlemist. Raskeks teeb selle eriti jõuetus, võimetus midagi tema heaks teha, tema olukorda parandada. Natuke teeb mu südame rahulikumaks see, et ema haiglasse viisite. Olen kindel, et arstid teevad kõik, mis suudavad, et tema olukorda ja enesetunnet parandada. Jah, kodus on kõigil parem, aga aegajalt on vaja haiglaseinte vahel intensiivsemat arstiabi kui koduseinte soojust ja hubasust. Ka on sel ajal, kui arstid su ema järele vaatavad sul endal võimalus võtta see ääretult vajalik puhkehetk, et ennast taas laadida. Jaluta metsas, kallista puid, karju oma valu ja jõuetus välja, nuta nüüd need pisarad, mida ema ees varjasid. Seni, kuni ema haiglas, on sinu ja isa eneselaadimise aeg. Siis jaksate taas olla ema jaoks olemas, kui ta koju tuleb.
Usun ja loodan siiralt, et su ema saab abi, saab terveks, saab võitu sellest vastikust haigusest. Olen hinges ja mõttes sinuga, Eve, ja sa ju tead, et ka mulle võid alati helistada, kui ka ise rääkida ei suuda, on mõnikord hea ennast telefonitorugi otsas tühjaks nutta. Mu uks on ka sulle alati avatud. Oleme siin küll hetkel kõik kolmekesi mingis viirusnakkuses, mida levitada ei tahaks (eriti sulle, kuna käid ka ema vaatamas ja pole talle sellist lisa"kingitust" küll vaja), aga nädala pärast oleme juba jalul ja tule siis, tule ja nutame-naerame koos!
Ole tugev, ma ei kahtlegi selles, et oled. Aga luba endale ka mõni nõrkusehetk.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Eve



Liitunud: 23 Mai 2007
Postitusi: 112
Asukoht: Harjumaa/Tallinn

PostitusPostitatud: Laup Märts 14, 2009 12:43 pm    Teema: Vasta viitega

Ma tänan Sind Pandariin nagu ma tänan ka kõiki teisi, nende küll kurbade, kuid kaunite sõnade eest...
Ma üritasin kuni tänase hommikuni hoiduda mõtlemast sellele, et võib juhtuda, et teda varsti enam ei ole.... kuid... täna pärast seda kui ma haiglast ta juurest lahkusin.... tekkis tunne, et miski minust kui rebitakse lahti... Jah, ema jäi haiglasse. Otsustasime kõigest hoolimata otse Hiiule minna ning sealt mitte enne lahkuda, kui ta on abi saanud. Ava süli meid vastu just ei võetud, põhi kurjustamise teema oli see, et miks me ei helistanud kodus kiirabisse või miks me ei läinud esimese asjana Mustamäele. Jagelesin nendega tükk aega, kuni nad siiski mõistsid, et isegi kui emaga Mustamäel ära käime, oleme me lõpuks ikkagi nende juures tagasi, sest ei kavatse ilma abi saamata lahkuda.... Inimene pole nädalate kaupa suutnud midagi õieti süüa, kõht ja jalad on kolm korda normaalsest suuremad, vaevu suudab pead püsti hoida, rääkida... see ei ole ju inimlik... Lõpuks valvearst hakkas toimetama - intensiivis moodustati lisa voodikoht ning kodust kutsuti kohale ka ema raviarst. Raviarsti saabumise momenti mul ei lubatud oodata, mis on ka arusaadav, sest tegemist oli intensiiv osakonnaga, kuid vähemalt lubati mul ema ratastoolist (mille saime õnneks ühelt korruselt) voodile aidata, riideid vahetada ning voodile pikali.... aga see ema viimane pilk.... See lõhestas südant.... Enne tema juurest lahkumist suudlesin teda laubale ning ütlesin, et armastan teda ja kõik saab korda.... Palatist väljudes tundsin, et enam ei suuda.... Kõigest hingest hoidsin tagasi, et mitte hakata koridoris nutma, kuid kui sain Hiiu peauksest välja, ma enam ei suutnud... 15 minutit ma lihtsalt nutsin, ilma et oleksin normaalselt suutnud isale seletada, mis üleval toimus, kus on ema ja mis edasi... Tund aega tagasi helistasin Hiiule, öeldi et ema raviarst saabus ning toimetas ta oma osakonda edasi, küsiti ema andmeid, sest suure kiiruga unustasime dokumendid talle autost kaasa võtta. Tunni ajapärast helistan uuesti, ehk on siis paberimajadus korras ning saan targemaks....
Ainus, mis hetkel veidigi lohutab on teadmine, et ta on arstide hooleall ning ma olen selleks teinud kõik.... nüüd jääb üle vaid oodata, loota, palvetada...
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
pandariin



Liitunud: 23 Mai 2007
Postitusi: 469
Asukoht: virumaalanna

PostitusPostitatud: Laup Märts 14, 2009 1:15 pm    Teema: Vasta viitega

Kallis Eve, see ongi meie lähedaste viga, et nad ei suuda aru saada, et me võime tõepoolest kiiremini siitilmast ära minna kui me ise tahaksime. Kõrvalseisja ei saa vahel arugi, et meil on küll ka endal valus, aga me peame saama kõik ära öelda, mis hingel.Seetõttu tuleb kõik jutud juba täna ära rääkida, paika panna kõik see, mis emale on oluline tema- anna andeks- matmise puhul, tema kleit, sukad ja kingad, kutsutute nimekiri..... Ema ise on kindlasti küllalt tugev, ta ju teab kui ta hakkab ära minema. Kullakene, katsu sina ka olla. Ma arvan, et sa katsudki, aga sinu tugevus on tegelikult see, kui sa suudad justnimelt ka endale selgeks teha, et see aeg tuleb ja tuleb lähemale. Kui sa selleks oled valmis- on see siis täna või viie aasta pärast- suudad sa poole tugevamalt ema kõrval olla.
Ma ise räägiksin ära kõik jutud, mõtted. Tee nii, et ajaks, mil iganes ta ka läheb, on kõik sõnad öeldud, kõik kallistused kallistatud ja nii sinu kui ema süda rahul- te mõlemad olete armastatud ja teid armastatakse ka siis kui ema ise `seal´on.
Tegin äkki haiget sulle.... Sad Loodan kogu südamest, et kõik saab korda.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Eve



Liitunud: 23 Mai 2007
Postitusi: 112
Asukoht: Harjumaa/Tallinn

PostitusPostitatud: Laup Märts 14, 2009 5:39 pm    Teema: Vasta viitega

Helistasin m6ned tunnid tagasi Hiiule ja sealt öeldi... Öeldi,et teha pole midagi enam... Maks on t6siselt kahjustunud, neerud peaaegu üldse ei funktsioneeri......... Esmaspäevani ilmselt hoitakse teda Hiiul,kuid rohkem mitte..... See k6ik on... Mis siin... Varsti ilmselt on k6ik... Loodan,et mul on l6puni j6udu,et olla k6igi jaoks tugev-eriti ema jaoks............ Armastan teda... Tahan,et ta ei peaks enam piinlema ega kannatama.. Tahan,et ta saaks rahu ning puhkust...
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Eve



Liitunud: 23 Mai 2007
Postitusi: 112
Asukoht: Harjumaa/Tallinn

PostitusPostitatud: Laup Märts 14, 2009 5:44 pm    Teema: Vasta viitega

Pandariin jah,su viimane postitus oli kui noahoop hinge,kuid... Tean... Iga rida on 6ige...
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
li-li
Site Admin


Liitunud: 23 Mai 2007
Postitusi: 913
Asukoht: Läänemaa

PostitusPostitatud: Laup Märts 14, 2009 5:45 pm    Teema: Vasta viitega

Olen mõtetes Teiega.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
pandariin



Liitunud: 23 Mai 2007
Postitusi: 469
Asukoht: virumaalanna

PostitusPostitatud: Laup Märts 14, 2009 7:50 pm    Teema: Vasta viitega

Kallis Eve!
Too ema koju- haiglas on jube olla, koduseinad rahustavad ja ka Sina ja isa olete hiljem õnnelikud, et ema üksi ei jätnud.
Kalli kalli ja pai Sulle, ole tugev
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Reasta teated:   
Uus teema   Vasta teemale    Vähifoorum -> Muremõtted mata siia Kõik ajad on GMT + 2 Tundi
Mine lehele 1, 2, 3  Järgmine
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 3

 
Hüppa:  
Sa ei saa teha siia alafoorumisse uusi teemasid
Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
Sa ei saa muuta oma postitusi
Sa ei saa kustutada oma postitusi
Sa ei saa hääletada küsitlustes


SwiftBlue Theme created by BitByBit
Powered by phpBB © 2001, 2002 phpBB Group
Tõlkinud: