Vähifoorum Vähifoorum
Kõrbe teeb ilusaks see, et kusagil varjab ta kaevu (A.De Saint-Exupéry "Väike prints")
 
 KKKKKK   OtsiOtsi   Liikmete nimekiriLiikmete nimekiri   KasutajagrupidKasutajagrupid   RegistreeriRegistreeri 
 ProfiilProfiil   Privaatsõnumite lugemiseks logi sissePrivaatsõnumite lugemiseks logi sisse   Logi sisseLogi sisse 

mure
Mine lehele 1, 2, 3 ... 13, 14, 15  Järgmine
 
Uus teema   Vasta teemale    Vähifoorum -> Muremõtted mata siia
Vaata eelmist teemat :: Vaata järgmist teemat  
Autor Teade
motomees



Liitunud: 21 Apr 2011
Postitusi: 103

PostitusPostitatud: Nelj Apr 21, 2011 6:29 pm    Teema: mure Vasta viitega

Tere
Olen juba umbes 1.5 aastat oma vähiraviga tegelenud ja pidevalt uuringutel, proovide andmisel jne käinud, kuid ei ole oma lähedastele sellest midagi kunagi rääkinud. Õde on ainus, kes sellest üldse miskit teab, aga ka mitte detaile. Selleks on põhjus väga lihtne, ma lihtsalt ei ole kunagi tahtnud, et keegi minu pärast muretseb ja kaasa tunneb. Teine põhjus on see, et elukaaslase vanaema mees suri samuti vähi tagajärjel ja tema läks valudega haiglasse ning suri umbes kuu või kahe jooksul ma täpselt enam ei mäletagi. Nägin kõrvalt kuidas selle ajaga tegelikult ei jõudnud lähedastele eriti kohalegi mis juhtunud oli ja mees oli enne surnud kui aru lähedastele sündmus kohale jõudis. Ta jõudis kenasti kõik hingelt ära öelda ja siis minna. Olen seni arvanud, et minu meelest käitus ta õigesti. Esiteks oli ise vapper, sest midagi ei olnud aru saada, oli täitsa tavaline mees ja läks kiirelt ja järsult. Teiseks, ei pidanud ka teised pikalt muretsema ja haletsema teda. Kahtlustan, et ta tegelikult ei pruukinud teadagi oma haiguse olemusest ja asjad läksid lihtsalt nii.
Mina aga tean juba pikemat aega ja ei ole tahtnud kellelegi rääkida. Ka arste külastan salaja. varem oli raske, sest elukaaslane töötas ka samas asutuses ja ei saanud väga lihtsalt minema hiilida, tuli tüli üles tõmmata ja siis kodust mõneks päevaks või isegi nädalaks kaduda. Ei tahtnud teda sundida oma tegemistest loobuma. Las teeb omi asju, mis teda huvitavad ja ei pea koguaeg minu järgi valvama või omi tegemistest loobuma. Temast oli mulle väga-väga suur tugi lihtsalt sellega, et ta olemas oli!!! Smuti on kogu meie perest, kelleks oli lisaks veel koer ja jänes mulle väga palju rõõmu ja tuge. Samuti elukaaslase vanemad ja õepere on olnud lihtsalt olemas olemisega väga suureks toeks, sest nad on sellised head ja toredad inimesed ja nede seltsis ununeb vähemalt mõneks hetkeks oma mure ära.
Nüüd aga asja juurde. Seni olin oma haigusepoole muresid lihtsalt siit foorumist lohutanud ja lugenud kuidas teistel läheb ja kuidas keegi oma muredega toime tuleb. Nüüd aga elukaaslane lihtsalt jättis mu maha ja ma tunnen, et siinne rahvas ongi ainus, kes mind nüüd aidata saab Sad Olime temaga aasta tagasi samuti lahkumineku piiril ja ma oleks talle peaaegu välja lobisenud oma haiguse, mis arvatavasti ikkagi mõjutab inimese käitumist kuidagi(kuigi ma ise seda endale tunnistada ei taha), kuid siis ta siiski jäi uskuma, et minu muutumisel on muud põhjused. Seekord aga ei ole ma isegi püüdnud mingeid põhjuseid enam välja mõelda. Samuti ei taha ma enam talle ka oma haigusest rääkida, siis tuleks ta tagasi ehk ainult haletsusest minu vastu Sad Eriti kui ütles ära, et ei armasta mine enam kui oma meest, see lõi jalad täiesti alt ja oli tunne, et enam ei olegi midagi oluline siin maailmas. Kellelegi enam toetuda ei ole. Unistasin ju abielust temaga ja vähemalt 1 lapsest, kes siis jätkaks meie vereliini. Nüüd ei ole aga enam millelgi tähtsust ja panin oma mõtted siia kirja, sest kellelegi neid mujal rääkida ei ole. Vabandan, et nii pikalt ja nii segaselt, aga peas ja hinges on kõik segi!
Igatahes on see foorum väga tänuväärne üritus ja tänud senise abi eest, mida olete enda teadmata kindlasti veel paljudele lihtsalt vaatajatele pakkunud!!!
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Krissu
Site Admin


Liitunud: 23 Mai 2007
Postitusi: 834
Asukoht: Muuga

PostitusPostitatud: Nelj Apr 21, 2011 7:29 pm    Teema: Vasta viitega

Kurb on kuulda, et oled üksi jäänud oma vähiraviga võitlema, ent anna mulle andeks, kui nüüd edaspidi veidi karmilt kõlan (see ei ole mõeldud hukkamõistuna, pigem kaine ja kaalutletud analüüsi tulemusena tuletatud mõttekäik).

Kui teie vahel polnud nii palju usaldust, et sa oleksid oma naisele oma haigusest rääkinud ning ravile pääsemiseks pidid tüli üles kiskuma, siis kõrvaltvaatajana jääb mulje, et teie kooselu polnud just roosiline. Lisaks sellise saladuse enda teada hoidmine võib muuta iga tugevamagi inimese kibestunuks ilma, et ta seda ise tajuks. Iga naine tajub tugevaid käitumise muutusi ja seda, et tema ees salatsetakse isegi siis, kui ta seda välja ei näita ega räägi sellest. Sellises kooselus, kus puudub usaldus, puudub ka kindlustunne. Väga rasketest olukordadest tullakse koos välja ja just nimelt mitte haiget inimest haletsedes vaid üksteist toetades. Vähihaigus ei ole nohu, mida lähedaste nakatamise kartuses üksi ja salaja põdema peaks. Karmilt võib kõlada ka see, et samavõrra kui usaldamatus ja tülid lahutavad, nii koos kogetud raskused liidavad, kuid nii see on. Võin omast kogemusest öelda, et kahekesi on seda haigust märksa kergem põdeda, kui üksi.
Sa küll ei maininud enda ja oma naise vanust, ent mulle tundub, et olete mõlemad suhteliselt noored inimesed, kuna räägid ka plaanitud abielusoovist ja lapsesaamise unistusest.

Soovitusi ma sulle anda ei oska ja ega ei tohiks ka, ent mõtle veidi selle üle, kumb sulle on olulisem - kas rääkida lood selgeks ning jätkata ühiselt (eeldusel, et teine suudab andestada sellise pikaaegse salatsemise ja usalduse puudumise) või jääda oma uhkusele kindlaks hirmus, et sind haletsema hakatakse. Tugevad lähedased tavaliselt mitte ei haletse vaid üritavad toetada.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
motomees



Liitunud: 21 Apr 2011
Postitusi: 103

PostitusPostitatud: Nelj Apr 21, 2011 7:58 pm    Teema: Vasta viitega

Täiesti õige, et oleme suht noored mina 33 ja elukaaslane 27, kuid usalduse osas ei ole ma kuidagi nõus. Elu on muidu tore olnud ja see tülli kiskumine oli ka liiga ühekülgselt öeldud. Lihtsalt otsitud põhjus on ehk parem öelda. Usaldan teda täiesti kui truud naist ja samuti kui alatiseks kõrvalolijat, kuid eks see minu enda muutumine lõpuks temas väsimuse tekitas, sest ma tundsin ka ise väga selgelt kuidas ma temast energiat sain, aga tema tegelikult minult eriti midagi vastu ei saanud Sad
Mis puutub usaldusse rääkimise osas, siis siin on kaks põhjust, miks ma talle ei rääkinud. Esimene on see, et ma tõesti ei tahtnud teda muretsemas ja kurvastamas näha. Just sel põhjusel, et tema suguvõsas oli üks inimene vähi tõttu surnud ja kiiresti. Samuti oli neil vanavanaema väga pikka aega voodihaige, mis ei teinud ka neile kellelegi head. Leidsin, et muresid on neil kõikidel minutagi piisavalt ja ehk kunagi räägin kui väga vaja. teine põhjus on see, et tema on oma olemuselt väga kinnine, et mitte kunagi ei ole ta mulle öelnud kui miskit on suhtes valesti. Lihtsalt vaikib ja ma võisin kasvõi kukerpalle teha, aga tema vaikis 100%. Suhe sobis ja sujus ainult rõõmsas meeleolus. Muredest ei räägitud, mis minu meelest on loomulikult vale, aga püüa veenda teist inimest. Seepärast ei rääkinud ka mina oma muremõtteid kellelegi.
Aga te ei olnud üldsegi julm, tõde on hea kui see öeldaksegi nii ja põhjendustega nagu te seda hästi tegite Smile Tänan!
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
li-li
Site Admin


Liitunud: 23 Mai 2007
Postitusi: 918
Asukoht: Läänemaa

PostitusPostitatud: Reede Apr 22, 2011 9:47 am    Teema: Vasta viitega

Aus olla, st. Sina ise olla, on kõige lihtsam(tundub, et mitte?aga siis pole ka sina ise). Siis oskad enesele ka kergemini andex anda, kui peaxid exima. Kui seda muutust on raske teha vastastiku olles, siis kirjuta sama siiralt, kui siin, ka oma kaasale. On ju tõde, et hingerahu on palsam, mis ravib ka rängemad haavad. Kui aga aus olemisest ei aita enam pereelu taastada, siis tea, et see samm aitab Sind tulevikus kindlasti, kui kogemus mis õpetas.
Keegi on öelnud: Vähk tuleb meid õpetama, mis võib tunduda, kui läbi halli kivi minek.....anna omale võimalus Smile
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
motomees



Liitunud: 21 Apr 2011
Postitusi: 103

PostitusPostitatud: Laup Apr 23, 2011 8:58 am    Teema: Vasta viitega

Olen täiesti 1005% nõus, et tuleb aus olla jne, kuid nagu ma ütlesin, on selleks omad põhjused, miks ma ei tahtnud-saanud rääkida. Nägin ju kuidas mu õde reageeris sellele ja kuna alles oli naise peres vähi tõttu üks inimene meie seast lahkunud, siis ma ei saanud lihtsalt neile seda raskust põhjustada. Võibolla olen loll, isegi tunnistan seda, aga see oli minu meelest õige otsus tollal vähemalt. Samuti nägin, et arusaamiseks oli aeg väga väike, keegi ei pidanud väga kaua kaasa tundma sellele inimesele ja usun, et see oli kõigile kergem. Seda, kas see mees üldse teadis oma haigusest ei saa me 100% iialgi teada, kuid miskipärast olen koguaeg arvanud, et ka see mees varjas kuni lõpuni, nii kaua kui sai ! Samuti kui mu kallis naisuke oleks mulle alati oma muredest, mis tal minuga seoses on olnud, mulle rääkinud, siis ma usun, et ma poleks tema eest ka oma muret varjanud. Aga see on puhtalt oleks! Ma ei ole tahtnud, et ta minu pärast midagi tegemata jätaks või oma eesmärke muudaks. Kooselu oleks see kindlasti mõjutanud ja samuti ei ole ma kindel, kas ta oleks kooli jätkanud ja uusi tegemisi veel ette võtnud. Võibolla on see minu poolest liiga hooliv või hoopis eluvõõras mõttemaailm, ma ei tea seda, aga ta on mulle alati kõige kallim olnud ja ma ei taha talle kunagi miskeid raskusi lisaks tuua. Ta on alati selline rõõmsameelne olnud ja soovin, et see ka nii jääks. Seepärast olen ma ka praegu raske valiku ees, kas talle üldse rääkida või lastagi niisama teadmatuses minna ja uut elu alustada, kus ta saaks siis edasi rõõmsameelne olla! Usun, et viimane oleks tema suhtes õiglasem, kuigi mul omal on väga raske ja kurb meel!!! Igatsen teda tõesti väga-väga! Ma ei soovigi temalt peale lihtsalt olemas olemise mitte midagi!
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
prouakaisa



Liitunud: 22 Nov 2008
Postitusi: 134
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitatud: Püh Apr 24, 2011 5:35 pm    Teema: Vasta viitega

Appike, milline lugu.
Mina arvan, et kui Sa siiani talle rääkinud ei ole, siis nüüd kindlasti mitte. See võib olla valus ja raske, aga pead edasi minema ja nüüd saad täielikult keskenduda enda ravimisele. Ja Su õde saab sulle toeks olla, ma loodan. Ei kujuta ettegi, kuidas said ennast üldse ravida, kui seda pidevalt varjama pidid. Kuhu sõraline ennast ajanud on? Neid on küll väga erinevaid, aga ma ei kujuta ette, kuidas ma oma rinnavähki elukaaslase eest varjanud oleksin...
Kas haigus ja ravi ei tekitanud mitte mingeid füüsilisi muutusi, et Su kallis oleks võinud midagi aimata?
Ikkagi täiesti uskumatu tundub see olukord.
Kuidas on võimalik sellist asja varjata?

Loodus ärkab, ma loodan, et see on sulle abiks...
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum Vaata liikme veebilehte
motomees



Liitunud: 21 Apr 2011
Postitusi: 103

PostitusPostitatud: Esm Apr 25, 2011 8:02 am    Teema: Vasta viitega

Tänan kevadlootuste sisestamise eest, kevad on tõesti ilus ja mul olid selle kevade-suvega suured lootused, kuid paraku ei sõltu elus kõik ainult meist endist Sad
Olen palju kaalunud seda kas kallikesele sellest miskit mainida ja olen ka pigem jõudnud sellele järeldusele, et vast on parem mitte rääkida. Las ta läheb ja jätkab elu ilma muretsemata. Muidu oleksin ehk liiga isekas ja raiskaksin lihtsalt tema elust parimad aastad. Ta on mulle tõeliselt kallis ja tähtis, tema tunded on mulle olulised ning tema naeratus on kõige kaunim ja rõõmustavam asi mida ma üldse tean!
Varjamine on tegelikult välja kujunenud kuidagi iseenesest. Töö on mul kabinetitöö ja seal ei tea keegi, mis toimub. Viimasel ajal kui olukord on halvemaks läinud, olen ka kauem tööl olnud ja naisuke ei teagi väga midagi kuna tulen koju ja tema läheb juba varsti tudile ära. Ta on mul pisike unekott alati olnud Smile
Ma tegelikult kahtlustan, et ta on kodus isegi aru saanud kui olen oksendanud wc-s, sest ta on mõned korrad küsinud selle kohta, et kas ma olen oksendanud. See ongi ainuke asi, millega ma olen kartnud vahele jääda, aga seni vist ei ole jäänud. Kaal on langenud tänaseks juba üle 10kg. Arsti juurs käimiseks üks päev ei ole ka mingi probleem ära käia nii, et naine teada ei saa.
Ma arvan, et rinnavähki on veidi raskem ka varjata kui maovähki. Vähemalt seni kuni miskit väga hirmsat veel toimunud ei ole, ei ole mul olnud mingeid probleeme varjamisega. Loomulikult olin valmis selleks, et kui jamaks läheb, siis tuleb niikuinii rääkida ja siis võib naisuke pahasekski saada, aga parem kannatagu lühemat aega kui elagu koguaeg hirmus! Õest on mulle palju tuge olnud, aga tema elab kaugel. Naisukest näen ju iga päev ning tema nägemisest ja olemas olemisest on tohutu tugi minu jaoks! Eks ma olen oma iseloomult raske inimene ja usun, et minu haigusest tulenev käitumisemuutumine ei ole talle kerge olnud, kuid tema on viimane inimene, kellest ma oleks kartnud, et mu hülgab Sad Teadsin ja olin kindel, et tulgu mis tuleb, aga tema on alati minu kõrval!!! Mina oleksin tema kõrval alati olnud!!! Sad

Tänan veelkord! Kuigi hinges on tühjus, kriipiv valu ja lootusetus, loodan siiski, et kevadest on veidi abi Crying or Very sad
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Kersti



Liitunud: 23 Mai 2007
Postitusi: 879
Asukoht: Saue

PostitusPostitatud: Esm Apr 25, 2011 10:56 pm    Teema: Vasta viitega

Mina olen ka Krissuga sama meelt, et naised tajuvad tegelikult väga täpselt ära, et nende eest midagi varjatakse. Kas oled mõelnud mida su naine võib sellises olukorras mõelda? Mis oli ikkagi põhjuseks, et naine otsustas lahku minna? Ehk ta tundis, et sa ei usalda teda, et sa püüad midagi varjata, temast eemal oma elu elada, ta ei saa aru, millega sa tegeled, kus käid jne, jne... Oled väsinud, oled eemal... Kooselul on siis mõtet, kui tahetakse võimalikult palju teisega koos midagi teha, kui tunned kindlust, et teine on sinu jaoks olemas, sa tead, mida ta mõtleb ja teeb. On alati kellega oma muresid ja rõõme jagada. Just nimelt ka muresid. Elu ei koosne ju ainult rõõmsatest hetkedest või kui koosneb, kas ei ole siis see elu liialt ühekülgne ehk mitte öelda võlts. Mulle tundub, et sa ei peaks ehk koheselt hakkama talle oma haigusest rääkima, kuid võiksid ikkagi kutsuda ta vestlusele ja kuulata ära, mis ta teie kooselust arvas. Ehk ei ole kõik veel kadunud... Kui te teineteisele oma südamelt kõik lõpuks suudate ära rääkida, siis on mingigi lootus uuesti teineteist leida. Kui aga on mängus uued silmarõõmud, siis on asjad natuke keerulisemad. Samas tundub, et isegi siis võiksite te ühe tõsisema mõtetevahetuse läbi teha. Saaksid asjad natukenegi selgemaks rääkida. Muidu mõtled ennast hulluks. Kardan, et ükski inimene ei suudaks leida sinu olukorras südamerahu ja oma sisemist tasakaalu. Seda tasakaalu ja endaga leppimist aga on selle raske haigusega võitlemisel väga, väga vaja. Muidu me lihtsalt murdume, ei suuda vastu pidada. Kõik on hästi ka siis, kui suudad ta unustada, oma hingest välja visata, keskenduda oma ravile ja olla tuleviku suhtes optimistlik ja kindlameelne. Kas sa aga suudad seda?
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum MSN Messenger
motomees



Liitunud: 21 Apr 2011
Postitusi: 103

PostitusPostitatud: Teis Apr 26, 2011 8:16 am    Teema: Vasta viitega

Tere
see kõik on väga mõistlik ja loogiline ning ma olen sellega isegi nõus, kuid nagu ma ütlesin kujunes see varjamine kuidagi iseenesest välja ja teiseks, tema ei ole mulle mitte kunagi öelnud mis on meie suhtes tema meelest valesti. Ta on ses mõttes väga kinnine inimene, aga ma olen ka olnud nõus sellega leppima ja püüdnud ise aru saada, mis ma valesti teen.
Tema soov lahku minna ongi vististi sellest, et ma olen nö muutunud. Meil on olnud halbu aegu, aga enam on ikka ilusaid aegu olnud. Tema jaoks on olnud koguaeg oluline ja välja näidata ainult positiivset. Negatiivset ongi ta seni välja näidanud ainult lahku minekuna! Eelmisel aastal oli esimest korda negatiivsuse välja näitamine ja samuti sooviga lahku minna. Siis ma sain õnneks uue võimaluse, oleksin isegi välja lobisenud juba, et mul selline raske haigus on, aga õnneks oli üks reaalne põhjendus veel enne seda võtta ja sellest piisas. Seekord ma aga enam midagi välja ei mõtlegi ja olen valmis talle kunagi selle ka ära rääkima. Loomulikult ei tee ma seda enna kui ta on otsustanud ise mu juurde tagasi tulla, sest kui ma pragu seda teen, siis oleks tema tagasitulek vaid haletsusest ja ma ei taha sundida teda haletsusest endaga olema!
Mina armastan teda jäägitult ja olgu tema missugune tahes, ei jätaks ma iialgi teda maha! Samuti olen ma kindel, et lahkuminek ei ole tingitud uue silmarõõmuga! Ma ei tea kuidas seda seletada, aga ma olen ses suhtes temas alati 100% kindel olnud. Ma ei ole ehk seda talle piisavalt sisendanud, kuna olen eelnevatest suhetest ise haiget saanud ja need on mu usaldust naiste vastu kahandanud, aga ma olen temas kindel kui truus naises alati olnud. Samuti olin ma temas kindel, et tema ei jäta mind iial, et rmastus peab vastu ükskõik missugused takistused ka teele ei satuks Sad See teebki haiget ja tekitab vastikut tühjusetunnet ja kriibib hinge Sad
Ma võiksin ju kutsuda ta välja ja lasta tal rääkida, mida ta arvas meie kooselust, aga ta ei ole seda seni teinud ja olen kindel, et ei tee ka edaspidi! See ongi minu jaoks kõige raskem, et ma ei tea tema tegelikke muresid ja tundeid. Ma siiski loodan tema armastuse tugevusele ja sellele, et ta tegelikult ikkagi soovib minuga olla. Ma nõustun ka sellega, et ma ei saa talle kohe ju hakata oma haigusest rääkima, et: "tead, mul on vähk....!" Ma vaid loodan, et ta on endale lahkumineku kinnisideeks võtnud ja ehk ma suudan ka niisama selle jää sulatada ning me saaksime tõesti teineteisele end avada ja kõigest rääkida. siis kasvõi spetsialistide poole pöörduda, et suhtele ka muul moel abi saada.

Murdumisest rääkides, tundub, et tean täpselt mida mõtled! Murduda ma ei taha ega kavatse. Mul on niigi vähe jäänud ja ma ei kavatse ka niisama alla anda. Teiseks ma kardan surma kohutavalt ja olen liiga uudishimulik, sooviga näha, mis maailmas veel toimub Smile Ma ei suuda teda oma hingest välja visata, ma küll kannatan iga päev kohutavate hingepiinade ja hingelise tühjuse käes, kuid ma siiskia rmastan teda ja igatsen ning loodan, et tema ka mind tegelikult kasvõi natukene veel armastab ja tagasi tuleb Sad
Ma ei tea muidugi mis siis peaks saama kui siiski on uus silmarõõm tekkinud tal, sellesse ma vähemalt praegu ei usu! Usun 99,99%, et ei ole!!! Olen temas alati kindel olnud ja olen selles osas ka pragu!
Ilma tema toeta ma ei suuda enam eriti midagi, üksindus ja masendus on valusad Sad
Aga ma tänan järjekordsete heade nõuannete eest. See vaid kinnitab mu oma otsust, et ma ei tohiks talle veel midagi rääkida, kuigi ma väga tahaks.
Tõesti suured tänud, see foorum ongi hetkel ainuke koht, kus ma saan vabalt rääkida mis minuga toimub. Ma ei saa isegi oma õekesele kõike rääkida, ta ka ju kohe tönnib ja ei taha ma kellelegi lisakoormaks olla!
Aitähh teile kõigile. Loodan, et suudan kunagi ka vastu nõu pakkuda:)


Viimati muutis seda motomees (Kolm Apr 27, 2011 6:32 am). Kokku muudetud 1 kord
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
li-li
Site Admin


Liitunud: 23 Mai 2007
Postitusi: 918
Asukoht: Läänemaa

PostitusPostitatud: Teis Apr 26, 2011 12:22 pm    Teema: Vasta viitega

Armas, Motomees.
Su naine on piisaval tugev, et lahku minna, siis on ta ka tugev tõde teadmax. Ja kui ei, siis on ta vast nii arukas, et küsib abi profesionaalidelt. Hetkel on see Sinu elu, mida Sa oma armsa naisega soovisid jagada, seega peax olema kellegi kõrgema tahe, et Sul olex tema näol toetaja.
Oled Sa eneselt küsinud, millise süütundega peavad lähedsed edasi elama, kui saabub aeg, mil Sa neid tõesti pead maha jätma..igavesti Question
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
motomees



Liitunud: 21 Apr 2011
Postitusi: 103

PostitusPostitatud: Teis Apr 26, 2011 5:16 pm    Teema: Vasta viitega

Tere li-li

Olen mõnes mõttes Sinuga täiesti nõus, kuid nagu ma ütlesin on see varjamine kuidagi iseenesest tekkinud. Ma pole eriti kunagi oma probleemidest või haigustest kellelegi rääkinud. Ma olen alati arvanud, et inimestel on ka omal probleemid ja miks ma neid tüütan omadega. Vanaema on ka üelnud, et mul ei ole vist kunagi midagi halvasti, sest alati ütlen, et kõik on hästi. Mu naisuke on olnud ka alati hästi rõõmsameelne ja sellega mulle suuremaks toeks kui ta ise seda iial aimatagi oskaks, kuid ta on olnud oma probleemidest rääkimisel palju kinnisem kui mina ja seepärast ei ole ma kunagi pidanud õigeks talle sellest rääkida. Tal oli ka kunagi vähikahtlus ja raske on kirjeldada seda tunnet mida mina kogu see aeg tundsin kuni ta käis proove andmas ja vastuse sai, et tegemist healoomulise kasvajaga on. Ma ei tahtnud teda samasugusesse ehk isegi hullemasse murekoormasse panna. Nüüd kui ta on nö tugev, et lahku minna, siis ma just ei leia, et ma peaksin nagu enesehaletsuseks talle selle nüüd välja ütlema. Ma loodan ennekõike siiski tema armastuse tugevusele ja selle otsusekindla jonni lõppemisele ning alles siis kui ta jälle armastusest minuga on, siis räägin talle kõik ära! Ma nimelt ikka veel usun, et tegelikult ta armastab mind ja on endale otsusekindlalt pähe võtnud, et aitab sellest murelikust elust ja on aeg koos kevadega uut elu alustada. Otsus on nii tugevasti ta peas, et ta teeb mulle selleks meelega haiget, et ma teda vihkama hakkaks, aga minu armastus tema vastu on nii suur, et ma annan talle selle niikuinii kõik andeks! Ma mõistan teda isegi ja ma ei ole üldsegi vihane, pigem natuke pettunud ja õnnetu, kuid siiski loodan, et temas olev armastusetunne pääseb veel võidule! Smile
Kui ta aga ikkagi minuga enam olla ei taha, siis ma ka ei räägi midagi, mis ta ikka muretseks asjatult mingi minevikumehe pärast. See oleks vaid hale katse teda tagasi saada tema arvates ja seda ma ei taha. Kõige hullem ongi see, et me olime koos kõiksugu plaane teinud, eelmisel aastal olime mõne sammu kaugusel maja ostust. See oleks me elu kõvasti muutnud ja positiivsust juurde andnud, sest mina ei taha ka oma paari viimast aastat lihtsalt niisama vedeleda kusagil nagu ma hetkel seda teen. Tahaks elada täisväärtuslikult koos armsaima naisega ja teha kõiksugu huvitavaid asju!!! Ja mis saaks olla koos veel huvitavam kui kodu rajamine?
Mis jäädavalt minekusse puutub, siis ma usun, et kõik vajalik lööb piisavalt vara välja, et sellest saadakse aru ning siis jõutakse kõik hingelt veel ära rääkida ning hüvastigi jätta. Olen sellist asja korra näinud ja leian, et kiire hüvastijätt on parem kui aastate pikkune hingede närbumine!!! Nad on ju mulle kallid inimesed ja ma ei taha kedagi kaua kannatamas näha Sad Õele tegin tahtmatult niigi liiga ja selle teadmisega ma pean nüüd elama Sad
Ma olen küll mees, aga elu väärtused paneb selline asi vist igaühel paika, isegi kõige kangemal mehel!
Kindlasti kujutate ette kuidas on igal õhtul voodisse minnes omaette mustadesse mõtetesse langeda, et pääseteed ei ole ja suren niikuinii ning pisarad voolavad, sest lootusetus on nii hirmus??? Ma usun, et kõik olete oma haiguse jooksul end sellistelt mõtetelt avastanud. Tegin igal õhtul magama minnes naisele põsele musi ja vaatasin teda veel kaua peale seda, et kuidas mul on ikka vedanud, et ta mul olemas on, selline armas ja hea olevus! Ainult filmis on see võimalik ...

...mis tuletas meelde, et kui keegi siin veel ei ole näinud filmi "Griffin & Phoenix", siis soovitan soojalt! Kusjuures mu naisuke oli see, kes selle filmi majja tõi, enesele teadmatult kui tohutult see film mulle hinge läks ja mind puudutas. Olen seda palju, palju kordi tänaseks vaadanud ja seal on armastus väga tugevalt välja mängitud, mis siis, et see vaid film on Smile
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
sirts



Liitunud: 8 Apr 2009
Postitusi: 22

PostitusPostitatud: Teis Apr 26, 2011 5:19 pm    Teema: Vasta viitega

Tere.Enne kui minul avastati vähk,matsin ma väga palju lähedasi,kaasaarvatud ka oma isa.Aga kui mul omal 3 aastat tagasi avastati ja tehti opp,mis kõik läks hästi.Ehk olen teinud vea,et olen sellest rääkinud,aga olen ka seda meelt,et sellest on parem koos üle saada,kui jääda üksi oma murega.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
motomees



Liitunud: 21 Apr 2011
Postitusi: 103

PostitusPostitatud: Teis Apr 26, 2011 10:36 pm    Teema: Vasta viitega

Ma olen tänaseks sellega juba täitsa nõus, aga ma ikkagi leian, et ma ei saa seda hetkel talle rääkida. Ma ei taha mitte kuidagi teda selliste asjadega mõjutada, las ta jõuab ise arusaamisele kas armastab mind veel, ma püüan temaga lihtsalt kontakti hoida ja paluda uuesti suhtele võimalust andma, ei midagi muud.
See oleks liiga julm kui ma läheks praegu tema juurde ja ütleks, et kallis mul on vähk, tule mu juurde tagasi. Kui ta tahab minuga olla oma vabast tahtest, siis ma luban teile ja ka endale, et ma räägin talle kõik ilusasti ära! Teisalt olen ma ka siis veel kahtluse ees, sest tal on ülikool pooleli ja see võib ta kooli lõpetamist segada. Ma arvan, et mina ei suudaks näiteks millegi muuga korralikult tegeleda kui temal midagi sellist viga oleks! Sad Ma tõesti isegi ei tea mida teha Sad See oleks ju jällegi isekas kui räägin ja tema elu peale ei mõtleks?
Naljakas on see et ta on mult pidevalt küsinud, et rääkigu ma talle üksainus saladus, siis alati olen ma mõelnud, et räägiks oma saladuse, aga miskipärast ei ole ma saanud seda kunagi talle rääkida. Seda peamiselt nendel põhjustel, mida ma juba korduvalt maininud olen. Seni on ta tugi olnud tõesti palju suurem kui ta seda ise iial arvatagi oskaks ja ma olen talle selle eest elu lõpuni tänulik.
Siiski ma loodan veel tema tunnete tugevusele ja siis saame uue sammuna edasi minna ning ma võin talle avaldada oma elu viimase saladuse mis mul tema ees on olnud.
Loodetavasti ta soovib ikkagi mind enda kõrval näha, siis ma pean edasi otsustama mis teha! Tõenäoliselt ikkagi räägin ära ja püüan aidata tal ka kooliga ühele poole saada Smile Ta on mulle tõesti kallis!!!
Aga tänan kogu südamest nõuannete eest Smile
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
tiinatints



Liitunud: 28 Mai 2007
Postitusi: 72

PostitusPostitatud: Kolm Apr 27, 2011 8:43 am    Teema: Vasta viitega

Ma ei tea, kui vana Sa, Motomees, oled, aga minu jaoks kumab siit läbi see Eesti poiste/meeste tavapärane kasvatus, ehk siis "Mehed on tugevad, Mehed ei nuta", "Mis Mees Sa oled, kui Sa nutad", "Ole tugev, Sa oled ju Mees" ja seda lauldakse pisikestele poistele pea sünnist saati...
Ja siis nad püüavadki nui neljaks olla tugevad ja mitte nutta, ka siis, kui silme ees must ja süda valust lõhki läheb Sad
Kui see kõik tõsi on, millest Sa siin kirjutasid, siis mina soovitan Sul endale teadvustada, et Sa oled ka kõigest inimene ja nii ongi. Sul (mehel) on samuti õigus tuge ja lohutust saada, nagu lastel, naistel ja vanuritel. Sa ei saa olla kogu aeg kalju, eriti kui endal on uppunud kuke tunne. Kui abi on vaja, tuleb seda paluda ja kellelt siis veel, kui mitte lähedastelt. Ei saa mõelda kogu aeg, et vot temal on kool ja temal on oma pere ja temal on see ja teine - Sina oled ka oluline ja oluline just nende teiste jaoks. Kuidas nemad Sind aidata ja toetada saavad, kui Sa seda vastu ei võta, ei anna teadagi, et seda vajad? Kui minu mees oleks haige ja varjaks seda minu eest, siis mul oleks ikka väga valus seda teada saades, sest me oleme ju teineteisega nii rõõmus kui mures, teineteist toetades saavad inimesed lähedasemaks, suhe muutub tugevamaks.
Minu abikaasa elas minuga koos läbi kogu haigusega seotud raske perioodi, me polnud siis veel abieluski. Muidugi oli see tema jaoks samuti väga raske ja tekitas ka abitust, sest aidata sai ta ju tõesti vaid nn moraalse toena, aga seda just ongi kõige rohkem vaja. Nüüd oleme abielus ja kuna käisime koos läbi nn tulest, veest ja vasktorudest, siis ma tean, et võin ja saan oma mehele toetuda ning ma olen selle üle väga õnnelik. Ja iga kell olen valmis talle sarnast tuge pakkuma, sest selleks me ju teineteisel olemas olemegi.
Suru see suur meheuhkus maha, lase kõrvad lonti ja mõtle siis veelkord läbi, mida Sa tahad ja ootad ja vajad. Kui Sa armastad oma endist elukaaslast, siis tuleb selle nimel ka tööd teha. Ja aus olla. Kõiges.
Tervist Sulle!
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
tydrik



Liitunud: 26 Apr 2011
Postitusi: 1

PostitusPostitatud: Kolm Apr 27, 2011 11:57 am    Teema: Vasta viitega

...

Viimati muutis seda tydrik (Esm Mai 09, 2011 6:04 pm). Kokku muudetud 1 kord
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Reasta teated:   
Uus teema   Vasta teemale    Vähifoorum -> Muremõtted mata siia Kõik ajad on GMT + 2 Tundi
Mine lehele 1, 2, 3 ... 13, 14, 15  Järgmine
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 15

 
Hüppa:  
Sa ei saa teha siia alafoorumisse uusi teemasid
Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
Sa ei saa muuta oma postitusi
Sa ei saa kustutada oma postitusi
Sa ei saa hääletada küsitlustes


SwiftBlue Theme created by BitByBit
Powered by phpBB © 2001, 2002 phpBB Group
Tõlkinud: