Vähifoorum Vähifoorum
Kõrbe teeb ilusaks see, et kusagil varjab ta kaevu (A.De Saint-Exupéry "Väike prints")
 
 KKKKKK   OtsiOtsi   Liikmete nimekiriLiikmete nimekiri   KasutajagrupidKasutajagrupid   RegistreeriRegistreeri 
 ProfiilProfiil   Privaatsõnumite lugemiseks logi sissePrivaatsõnumite lugemiseks logi sisse   Logi sisseLogi sisse 

Lootuseta mees.
Mine lehele 1, 2  Järgmine
 
Uus teema   Vasta teemale    Vähifoorum -> Arutelud, kogemused, soovitused
Vaata eelmist teemat :: Vaata järgmist teemat  
Autor Teade
hei



Liitunud: 30 Dets 2011
Postitusi: 5

PostitusPostitatud: Reede Dets 30, 2011 7:27 pm    Teema: Lootuseta mees. Vasta viitega

Mõtlesin tükk aega, kas saadan selle hala ära(õigupoolest polegi see niivõrd hala kui minu tegelikkus ja tulevik). Ega ma ei oota ei kaastunnet, nõuannet ega haletsust – pigem tahan hingelt ära rääkida/kirjutada.
Olen viiekümnene mees. 21.02.2011 sain teada, et mul on soolevähk paari metastaasiga maksas. Konsiilium otsustas, et oppi praegu ei tee ja teeme keemia. Sain 4 portsu Xeloxi skeemi järgi (kõrvaltoimetest ei pea vist rääkima). Järgnenud kompuutriuuring näitas, et sooles on küll vähenenud, aga maksas on metade hulk kasvanud. Enne jaanipäeva tehti op ja eemaldati osa jämesoolest, põrn, osa pankreasest ja ca 20! Metat maksas. Op oli 8 tundi. Kolme kuu pärast kompuutris selgus, et maksas on metad tagasi. Määrati uus keemiaravi, seekord teise skeemi järgi. Kõrvaltoimed olid veel hullemad. 06.12.2011 sain siis teada et maksas on metad kasvanud ja ka maksast välja tulnud. Väike kahtlus mul siiski oli ravi mõju osas, sest pidavalt tõusid ja tõusevad ka praegu palavikud (38-39). Tartu EMO viskas mu sisuliselt ühel pühapäeva hommikul lihtsalt välja – nende jaoks ei ole näidustusi ja ilma onkoloogita nad erakorralist kompuutrit ei tee.
Küsimusele – mis ravivõimalused veel on, vastas tohter, et ega enam ei olegi.
Perearst suunas mu 02. jaan. dr. Suia juurde. Tean, et ta on väga tore arst. Tean ka seda, et sinna suunataksegi need, kellel, enam ravilootust ei ole.
Majapidamises vaatan igasse nurka tundega, et varsti mind enam pole. Ma ei tea, kuidas peab vastu abikaasa. Üritan teda küll säästa, aga ta näeb minu seisukorra järgi, et muutun nõrgemaks ja viletsamaks. Emale, ämmale ja teistele sugulastele ajan häma, et ravi ikka käib. Jõulude ajal käisid lapsed (täisealised) külas. Ma küll eriti oma tervisest ei rääkinud, aga nad vist said ise aru.
Kõige kurvem on, et ma ei tea, kaua mul on jäänud. Kuna arstid midagi ei räägi, siis pean ise loogikat kasutama, oma tervist jälgima ja siis tuletama. Ja selle järgi tundub, et ma jaanipäeva küll ei näe. Ja kõige rohkem kardan, et lõpus muutun ma nii abituks, et ei saa enam voodist välja. Siis ootaks küll juba kiiret lõppu. Kõige vähem usun ma tervete inimeste juttu, et lootust ei tohi kaotada, mõtle positiivselt, jne... . Kui imesid sünniks, siis loodaks.
Loodusraviga on nii, et teeks küll (eks ma veidi ikka jälgin ka toiduaineid), aga selleks on vaja ka teadja nõuannet. Aga suheldes ravitsejatega olen tähele pannud, et igaüks tõrvab oma ametikaaslasi nii, kuis jaksab. Kuidas saab soovitada positiivset mõtlemist, kui ise oled teiste suhtes negatiivne! Nii, et surnud ring.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
neiuke



Liitunud: 11 Juul 2010
Postitusi: 5

PostitusPostitatud: Reede Dets 30, 2011 10:54 pm    Teema: Vasta viitega

Tere! Ma leidsin, et pean vastama, sest nii kurb oli lugeda Sad Olen sel aastal üldse väga tundlik olnud ja just seetõttu ajavad ka sellised teemad mind nutma Sad Jah, mul ei ole küll midagi teab kui asjalikku öelda ja õpetusi jagada (nii palju ainult ütlen, et ravitsejad ei aita, tuginen oma silmadega nähtule ja kõrvadega kuuldule), tahan vaid kõike head soovida ja öelda, et lootus sureb viimasena. Minul on muidugi hea öelda, sest pole ise asjaosaline ega tea, mida see tegelikult tähendab. Siiski soovin jõudu, jaksu, positiivsust ning mitte karta õudsat lõppu (mida loodetavasti siiski ei tule, eriti veel niipea).
Mulle võib alati sõnumi saata, vastan kindlasti ja kuulan ära Smile Juhul, kui tekib tahtmine südamelt ära saada, sest jagatud mure on ju pool muret Smile
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
pandariin



Liitunud: 23 Mai 2007
Postitusi: 469
Asukoht: virumaalanna

PostitusPostitatud: Laup Dets 31, 2011 6:02 pm    Teema: Vasta viitega

Oh jah, mees...ma loen je ei saa sinust aru. Me oleme maailma köïge tugevamad ja optimistlikumad inimesed, meist pole etemaid ja veelkord- TUGEVAMAID. Unusta hala, ela päev korraga, ela iseendale ja oma kodule. Ja ära kunagi m¨tle, et sind varsti pole. Missiis!!!!!! Pane enda jaoks koik paika ja ELA! Vähk ei valuta ja vähk ei tekita palavikku. Mina lähen¨åks tiss ees läbi vasktorude. Tule ka Smile))))))
Head vana ja uut ja kohtumiseni sinuga siin veel 2--3-4-5 aasta pärast Smile
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
hei



Liitunud: 30 Dets 2011
Postitusi: 5

PostitusPostitatud: Püh Jan 01, 2012 5:54 am    Teema: Vasta viitega

Aitäh, Pandariin! Eks mul vahel tuleb ka optimism meelde. Kui poleks valusid ja palavikku, siis tunduks ka elu veidi optimistlikum.
Kaudselt põhjustab vähk siiski palavikku. See ongi, mis mind uusaastahommikul kell neli üles ajas. Rohi pani higistama ja tulin hoopis arvutisse. Kui teised muljetavad Delfis uue aasta vastuvõtmisest, siis mina siin Smile .
Tegelikult tahtsin ma hõigata teistele endasugustele - andke endast siin foorumis märku - kuidas Teie hakkama saate ja millest mõtlete! Ehk saame hoopis üksteisest tuge. See oleks nagu AA(anonüümsed alkohoolikud) Laughing , aga meie oleksime AS ( igaüks tõlgib enda jaoks ise).
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
hei



Liitunud: 30 Dets 2011
Postitusi: 5

PostitusPostitatud: Püh Jan 01, 2012 6:00 am    Teema: Vasta viitega

Ahjaa! HEAD UUT AASTAT KÕIGILE!
Et te igal hommikul ärkaksite mõttega " Täna elus - hurraa!!" Ja et see kestaks ikka kaua-kaua!
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
pandariin



Liitunud: 23 Mai 2007
Postitusi: 469
Asukoht: virumaalanna

PostitusPostitatud: Püh Jan 01, 2012 12:47 pm    Teema: Vasta viitega

Hei, hei
Optimism tuleb sisse kodeerida- olin ka alles käpuli maas- maha jäetud, ema pöetav, rahata....aga pea tuli påsti lååa- pole aega lihtsalt maas lamada. Maailma koïge tähtsam mulle endale olen ma ise Smile Ja veel- naine saab joüdu siis kui te koik omavahel selgeks räägite- isegi matuste korralduse jne. Seda ei usuta, aga omadest kogemustest tean, et hiljem ollakse tänulik, et koik selge oli. Ja saada ta siia lugema, usu, me köik anname tuge- ka talle. Smile
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Kersti



Liitunud: 23 Mai 2007
Postitusi: 879
Asukoht: Saue

PostitusPostitatud: Püh Jan 01, 2012 9:11 pm    Teema: Vasta viitega

Tere, hei!
Hea, et ikkagi otsustasid siin kirjutada ja endast teada anda. See foorum ju ongi selle jaoks, et saaks oma lugu jagada ja olla sellega ehk toeks ka teistele, kes samasugust võitlust peavad. Ka siis, kui arstid enam aidata ei saa, tuleb ju ikkagi edasi elada ja igasuguste probleemidega kuidagi hakkama saada. Kuidas... Seda ehk saaks just siin teistega arutada või siis teistele ise soovitusi jagada. Kutsuksin samuti hei eeltoodud üleskutsele vastama ja endast kogemusi jagama. Koos on julgem!
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum MSN Messenger
mon



Liitunud: 25 Nov 2007
Postitusi: 220

PostitusPostitatud: Esm Jan 02, 2012 1:20 am    Teema: Vasta viitega

hei kirjutas:
Ahjaa! HEAD UUT AASTAT KÕIGILE!
Et te igal hommikul ärkaksite mõttega " Täna elus - hurraa!!" Ja et see kestaks ikka kaua-kaua!


See on nii hea soov, et ma ei saa mitte vastamata jätta ja samas siit kõigile ka omalt poolt soovida:
Head Uut Aastat!!! Smile
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Krissu
Site Admin


Liitunud: 23 Mai 2007
Postitusi: 832
Asukoht: Muuga

PostitusPostitatud: Esm Jan 02, 2012 11:46 am    Teema: Vasta viitega

Hei, head aasta algust! (Nii lahe nimi, vaata, kui toreda pöördumise saab Smile)

Sinu lugu lugedes leidsin minagi, et pean sõna sekka ütlema. Hea näha, et sinu postituse ja praeguse vahepeal on juba palju postiivset sulle öeldud ning isegi natuke optimismi oled leidnud.
Jaa, lugu on raske keeruline, kurb... aga see on ühe haiguse lugu. See ei ole sinu ELU lugu. Sa ju ei soovi, et sind jäädaks meenutama ja sa ise võtaksid kaasa noruspäi nukruse? Ehk oleks hea võtta kaasa rahu ja jätta lähedastele seda ka.
Seega, kui raske see ka poleks, püüa leida leppimine, räägi lähedastega rääkimata lood, olge üksteise jaoks olemas, aita korraldada edasist - üks päev korraga. Igaks päevaks tee endale päevaplaan, mis arvestab sinu tervislikku seisundit, jõuvarusid ja samal ajal motiveerib sind ikka tegevuses olema. Ja kui peakski tulema aeg, kus vajad abi, valmistu selleks igaks juhuks infoga - kuskohast millist abi saab. Ka TÜK juures on sotsiaaltöötaja, kes annab infot onkohaigetele - räägi temaga - saad infot abivahendite, koduse toimetuleku või muude võimaluste kohta. Pea meeles - info on relv, ilma infota on kurbus ja mure suurem, teadmatuses on aga veelgi keerulisem kobada.
Soovin sulle jõudu ja vastupidavust ning hoia ikka meid kursis oma käekäiguga - ja veel, siin foorumis kehtib reegel, et ükski murejutt ei ole mõttetu hala, vaid see on selle inimese selle hetke suurim mure.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
tiinaly6



Liitunud: 18 Juun 2007
Postitusi: 194
Asukoht: TARTU

PostitusPostitatud: Nelj Jan 05, 2012 3:16 pm    Teema: Vasta viitega

Tahan ka vastata ja oma lugu ja hirme jagada.Minul staasi 10 a ja olen küll terveks tunnistatud ja ise ka tunnistan. Aga esimesed aastad olid hirmsad ,igagi valuke tähendas kõhe lõppu. Iga jaanipäev ja jõulud oli tunne te need viimased,see oli nagi pahe kodeeritud. Kord suvel sõitsin saartele puhkama ja süda puperdas enne praami nii hirmsasti ja kohe arvasin et suren,aga tegelt oli see paanika sest ma polnud praamile ise sõitnud. Saaremaal oli nii paha et ka kohe suren,ja siiis mõte kuda nad mind mandrile saavad ja kuhu mu auto jääb.... Praegu ajab naerma muidugi. No sinu lugu on küll veidi teine ja vabanda aga me siiski mõistame ja sooviatn ka ikkagi rõõmu ja nalja ja hoia oma lähedasi ja räägi räägi nendega ja arste ei saa ka alati uskuda ,tähtis on om usk ikka ka ja Suija juures käin ma ka ja tema suudab alati optimismi sisendada ,vahel mõtlen et seal teisi hädalisi ja mina käin ainult juttu ajamas ja retsepti saamas aga ta on nii lahe ja annab hingerahu. Pea püsti mees !
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
pandariin



Liitunud: 23 Mai 2007
Postitusi: 469
Asukoht: virumaalanna

PostitusPostitatud: Nelj Jan 05, 2012 5:18 pm    Teema: Vasta viitega

tiinaly- mis retsepti ? Ma mõtlesin, et kui 5 aastat on täis, lähevad rohud maha???
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
tiinaly6



Liitunud: 18 Juun 2007
Postitusi: 194
Asukoht: TARTU

PostitusPostitatud: Reede Jan 06, 2012 7:52 pm    Teema: Vasta viitega

jah need Nolvadeks läks maha. Aga ma saan Neurotini, see on närvivalude vastu aga nagu olen kirjutanud,võtan ma neid või ei ,vahet pole ,praegu ei võta ja ega suht ei valuta ka ja nagu sa kirjutasid,ma kujutan ette ka ja üldse meil ,,läbilõigatud,, inimestel on närvid kahjustatud ja kõik see jääb rakumälusse või siis ajju ,kuidas tahate ja kuigi haavad paranevad on kahju juba sündinud ... no nii kuidagi mulle selgitati.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
hei



Liitunud: 30 Dets 2011
Postitusi: 5

PostitusPostitatud: Esm Jan 09, 2012 5:01 pm    Teema: Vasta viitega

Vahepelsed arengud on siis sellised: alaline nõrkus, palavikud ei kao vaatamata antibiootikumidele ja alaline valuvöö piha ümber, mis aegajalt tugevneb ja nõrgeneb, aga ei kao.
Tundub, et minu üleskutsele saatusekaaslastele ei taheta eriti vastata. Tegelikult ma arvan, et need, kellel on juba väga paha, ei olegi eriti kirjutajad. Sirvides erinevates teemades siin foorumis järeldan kasutajanimede järgi, et enamus (90%) on kasutajaks naised.
Kuigi avalikku foorumisse ei kiputa vastama, olen saanud mõne privaatsõnumi inimestelt, kes on saanud samuti teate, et enam ei ravita.
Sealt olen ma palju rohkem tuge saanud, kui lootusele ja positiivsusele kutsuvatest sõnumitest.
Aga ma talitasin Pandariini soovituse järgi ja rääkisin elukaaslasega asjadest nii nagu on. Uskumatu küll aga kergem sai mõlemal. Koos käisime kalmistul ja ostsime uue platsi (kahe jaoks). Minu suguvõsa platsile enam ei mahu ja ega ei tahagi. Siis tegin veel testamendi ära.
Igatahes on hing palju rahulikum.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
A4



Liitunud: 13 Okt 2010
Postitusi: 35

PostitusPostitatud: Esm Jan 09, 2012 7:14 pm    Teema: Vasta viitega

Väga vapper sinust, tõesti!
Ehk leiad lohutust sellest raamatust? http://pood.rahvaraamat.ee/raamatud/m%C3%A4lestused_elust_p%C3%A4rast_surma/389600

Mina leidsin, pärast oma mehe surma. Tundus päris tore koht olevat..kui üldse nii saab öelda.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Tiiu



Liitunud: 3 Sept 2009
Postitusi: 79
Asukoht: Harjumaa

PostitusPostitatud: Püh Jan 15, 2012 12:44 pm    Teema: Vasta viitega

Jah, selleks ei pea ju esoteerikasse, surmajärgsesse ellu, reinkarnatsiooni vms uskuma. Aga mõtteid selle võimalikkusest võiks ikka lugeda. Vaatasin, meie raamatukogus on see kohal, samuti on võimalik poest osta. Mina võtan plaani. Muide, peale oma isa surma lugesin veidi piiblit. Andis küll lohutust. Ikkagi laiendas mõttemaailma. Igavikuline huvitab, kui lootust vähe.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Reasta teated:   
Uus teema   Vasta teemale    Vähifoorum -> Arutelud, kogemused, soovitused Kõik ajad on GMT + 2 Tundi
Mine lehele 1, 2  Järgmine
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 2

 
Hüppa:  
Sa ei saa teha siia alafoorumisse uusi teemasid
Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
Sa ei saa muuta oma postitusi
Sa ei saa kustutada oma postitusi
Sa ei saa hääletada küsitlustes


SwiftBlue Theme created by BitByBit
Powered by phpBB © 2001, 2002 phpBB Group
Tõlkinud: